Uudised ja reisilood

Mirjam Matiisen pani kirja 10 reisisoovitust neile, kes plaanivad Baikali järve ja lähiümbrust avastada.

Irkutski linn

Irkutsk ja Baikal käivad vaieldamatult käsikäes – linna külastades ei saa jätta järve äärde minemata ja vastupidi. Umbes 700 000 elanikuga Irkutsk on Ida-Siberi kultuuripealinn – siin tegutseb kümmekond teatrit ja kontserdisaalides on pea iga päev midagi vaadata-kuulata ning ma pole veel kohanud ühtki välismaalast, kes Irkutski kesklinna ilu ei ülistaks. Vanalinn on kohati üllatavalt euroopalik – laiad tänavad, kõrged kaunid kivimajad, palju ilusaid kohvikuid, euroopalikud ehte-, kosmeetika- ja rõivapoed. Kesklinnas on palju külastamist väärivaid õigeusu kirikuid. Kõige selle euroopaliku kõrval aga tasub vaid paar sammu peatänavatelt kõrvale astuda ja kohe teete tutvust Irkutski kauni ja värvika puitarhitektuuriga.

Ehkki Siberis reisides näete kindlasti igal sammul peenelt nikerdatud ja väga julgetes värvitoonides puitmaju, tõstetakse Irkutski arhitektuuri esile kogu Venemaal. Puitaknaid võib siin ja ümberkaudsetes asulates lõputult pildistada – eestlase jaoks on need kõik lihtsalt niivõrd väljakutsuvad, ja samas kõik ise näoga! Irkutski tuntumad muuseumid on Dekabristide muuseum (asub muide majas, kus elas kunagi Peeter Volkonski vanaisa, tuntud dekabrist Sergei Grigorjevitš Volkonski), kohalik kunstimuuseum ja koduloomuuseum Karl Marxi tänaval. Angara jõe kaldal paikneb laev-muuseum Angara, mis oli üks maailma esimesi jäämurdjaid ja mille abil valmis kunagi Siberit läbiv raudtee.

Ei tasu ehmuda, kui satute Irkutskis juhuslikult mõnele aasialaste turule. Hiinlasi, aga ka vietnamlasi, mongoollasi ja korealasi elab siinkandis üsna palju. Lisaks ülikoolis tudeerimisele on nad siia tihti tulnud ka äri ajama. Hiina turgudelt ja söögikohtadest soovitan samuti reisikogemuse rikastamiseks läbi astuda.

Pubikultuuri Irkutskis eriti ei harrastata. Kohalike puhul on tavalisem kellegi pool kodus kõigepealt „põhi alla
teha“ ja siis edasi ööklubisse suunduda. Viimastest suuremad on samuti üllatavalt euroopalikud, välja arvatud ehk tõsiasi, et suitsetamine on neis kõigis lubatud ja laialt levinud.

Listvjanka küla

Irkutski-Listvjanka liinil liiguvad marsruuttaksod edasi-tagasi umbes 15–30 minuti tagant, sõltuvalt sellest, kui palju reisijaid parasjagu sõita tahab – sõiduk väljub alles siis, kui kõik istekohad on hõivatud.

Listvjanka on Olhoni saare kõrval vaieldamatult tuntuim turistilõks, kaubanduse keskpunkt, kus enim suuri hotelle ja restorane ning kõige suurem suveniiriturg. Kõige turistiliku kõrval saab Listvjankas õnneks näha ka mõnusat külaelu. Küla ise on pisike ja sellele teeb tiiru peale tunni-kahega. Kohalike kodudes leiab ka odavaid, paarisajakrooniseid öömaju.

Talvel kerkib Listvjanka kallastele jäälinnak suurte skulptuuridega ja paik on ka talvise, üle kahe kuu kestva sportmängufestivali Zimniada põhiliseks toimumiskohaks.

Listvjankas soovitan kindlasti osta Baikali järve kala omulit, mis on hülge kõrval üheks järve tuntumaks müügiartikliks. Listvjankas saab omulit osta aastaajast olenemata seitsmel päeval nädalas, varavalgest hilisõhtuni ja täiesti soojana. Luban, et on maitsev suutäis.

Baikali viigrit nerpat ennast (juba aegade hämarusest on teadlasi vaevanud küsimus, kuidas sattus hüljes elama mageveejärve) saab elusast peast näha Listvjanka järvemuuseumis. Hüljeste kõrval on sealne põhiatraktsioon allveelaeva-imitatsioon, kus 15 minuti jooksul saab tutvuda järve sügavustega.

Olhoni saar

Keset Baikali järve asuv Olhoni saar on üks tuntumaid vaatamisväärsusi ja seetõttu kohtab siin vahest enim välisturiste. Talvel sõidutavad neid saarele marsruuttaksod, teistel aastaaegadel paar korda päevas spetsiaalsed praamid. Hiiumaast natuke väiksem, 730ruutkilomeetrine Olhon on suuruselt neljas järvesaar maailmas, mida soovitatakse eeskätt külastada rikkaliku maastiku pärast: siin näeb steppi, taigat, ja isegi kõrbe, aga ka järvekesi, korralikest ahhetamapanevatest mägedest rääkimata. Saare kõrgeim mägi Ižimei (ka Žima) on 1274 meetrit kõrge.
Kohalikke elanikke, valdavalt burjaate, elab saarel 1500 ringis ning enamik elatub kalapüügist, järjest enam aga ka turismindusest – sealgi pakuvad paljud kodumajutust.

Taltsõ vabaõhumuuseum

Taltsõ paikneb ainsa Baikalist väljavoolava jõe Angara paremal kaldal, umbes 40 minuti marsasõidu kaugusel Irkutskist. Täpsemalt öeldes Irkutski ja Listvjanka vahepeal, kus tuleb taksojuhilt peatust paluda.

Vabaõhumuuseum on esinduslik: siin paikneb 76 arhitektuurinäidet, mis iseloomustavad elu Siberis 17. sajandist 20. sajandi alguseni, nende hulgas koole, kirikuid, elumaju, aga ka sõjalisi hooneid.

Nii kohalike kui ka turistide seas muutub Taltsõ eriti populaarseks siis, kui käimas on mõni vene rahvuspüha, sest neid tähistatakse alati suurejooneliselt. Näiteks aasta lõpus kolivad siia paariks nädalaks näärivana ja Snegurotška, kes juhivad iga päev sõuprogrammi.

Siberlased on lõbus rahvas, neile meeldib karmoška saatel tantsu lüüa, nad naudivad igasuguseid tobedavõitu võistlusmänge ja igaühes neist peitub väikestviisi estraadiartist. Kõiges selles veendute kohe, kui mõnele Taltsõ muuseumi üritusele satute.

Muuseumi territooriumil on iga päev avatud keraamikakoda ja õuel müüvad käsitöölised Siberi suveniire.

Ulan-Ude

Irkutskist sõidab Burjaatia vabariigi pealinna Ulan-Udesse rongiga seitse tundi, millest vähemalt ühe otsa soovitan läbida päevavalguses. Kuna marsruut kulgeb enamasti mööda Baikali kallast, siis avaneb aknast selline vaatepilt, mis ei lase hetkekski magama jääda. Isegi kohalikud vaatavad välja samasuguse vaimustusega kui need, kes läbivad marsruuti esimest korda.

Elanike arvu poolest on linn umbes sama suur kui Tallinn ja need elanikud on rahvuselt burjaadid, kes räägivad oma keeles, aga võite olla kindlad, et vastuse saate ka vene keeles.

Burjaadid on enamasti budistid ning just Ulan-Udes paikevad Venemaa suurimad budismikeskused. Suurim klooster kannab nime Ivolga Datsan ning seal saab uudistada munkade koolitunde või külas jalutades vaadata punastes rüüdes mehi küttepuid tegemas või elamist remontimas.

Burjaatia tuntuim rahvustoit on poosõ nime kandev roog, hiigelsuured pelmeenid, mida serveeritakse kahtlemata iga nurga peal. Ulan-Udes paikneb mitu burjaatia kultuuri tutvustavat muuseumi ning linnas tegutseb paar alternatiivsema kallakuga teatrit.

Aršan

Aršan on pisike, umbes kolme tuhande elanikuga mägiküla Burjaatias, mis oma tohutult kauni loodusliku asukoha tõttu on turistide seas vägagi hinnatud. Irkutskist kolme tunni marsasõidu kaugusel paiknev küla koosneb ainult armsatest siberipärastest puitmajadest, ja kuna tegemist on valdavalt budistliku Burjaatiaga, siis tasub puumajakeste vahelt üles otsida ka kaks pisikest templit.

Külas on teisigi aasialikke elemente – näiteks müüakse igal pool Mongoolia suveniire. Ka istumiseks mõeldud katusealuseid vaadates on tunne, et turisoled pigem kuhugi Aasiasse sattunud.

Öömaja pakub Aršanis pea iga majaomanik üliodavalt. Osaliselt on ehk madala hinna põhjuseks tõsiasi, et terves külas puudub kanalisatsioon ja elada tuleb suht kasinates tingimustes – sooja vett saab kasutada vaid saunaruumides ja veega tualette ei ole.

Aršani pisikestes baar-ööklubides on lihtne tutvust sobitada kohalikega, kes meelsasti võõrastega suhtlevad. Mida hilisem kellaaeg ja mida rohkem alkoholi tarbitud, seda enam kasvavad teie võimalused leida endale Aršani külast mõni uus burjaadist sõber.

Baikalsk

Baikali kaldale kerkis väike tööstuslinn omal ajal seetõttu, et oli vaja töötajaskonda paberi- ja tselluloosivabrikusse. Keskkonnakaitsjate aastakümnetepikkustele protestidele vaatamata töötas vabrik visalt täistuuridel ja see pandi lõplikult kinni alles selle aasta alguses majanduskriisi tõttu.

Arhitektuurilises mõttes Baikalskist midagi väga ilusat otsida ei tasu, kuid siin näeb ehedat sovetiaegset väikelinna, kümneid pisikesi poode, mille riiulitel võitlevad ruumi pärast käekellad, šampoonid, juustunoad ja mänguasjad.
Kuna linna suurim tööandja pani uksed kinni, siis tegutsevad nii keskkonnakaitsjad kui omavalitsus selle nimel, et arendada Baikalskist uus turismipiirkond. Hetkel on linna eelkõige asja talispordihuvilistel – siin tegutseb suurim Baikali-äärne mägisuusatajatele ja lumelauduritele mõeldud keskus.

Veel tasub teada, et järvekaldale kerkib talviti suur saunakompleks, mis on pea otsast lõpuni ehitatud jääst, ning just siin elavad üle Siberi tuntud jääskulptuuride ja -ehitiste meistrid. Jääst on nad suutnud valmistada peaaegu kõik, alates klaasidest, millest baaris juuakse, lõpetades kogu baari sisemusega. Jääst on tehtud ka tualettruumid ning saun ise. Ainult leiliruumi ümbritseb metallosa.

Loodushuvilised leiavad Baikalski lähistelt veel Tanhoi kaitseala, kus saab tellida mitmetunnise giidiga ringkäigu Baikali-äärseisse metsadesse.

Sljudjanka

Nagu Baikalsk paikneb ka Sljudjanka linn otse järve kaldal, kuid erinevalt tööstuslinnast pakub Sljudjanka jällegi kuhjaga vaatamisväärset puitarhitektuuri. Ka selle linna ümbrus annab tunnistust ülimalt mägisest maastikust (millegipärast arvatakse Eestis, et Siberis on pigem lauskmaa, kuid selle ettekujutuse lükkate siin kohapeal kohe ümber).

Sljudjanka tänavail müüvad kohalikud enamasti odavat Hiina kaupa – kuid on ju ka sellistel turgudel ringivaatamine elamus omaette.

Linna peamisteks vaatamisväärsusteks looduse ja puitmajade kõrval on raudteejaam – nimelt maailmas teadaolevalt ainuke, mis on otsast lõpuni valmistatud marmorist.

Teiseks kohaks, kust peaks Sljudjankasse sattudes kindlasti läbi astuma, on Valeri ja Ljubov Žigalovi geoloogia-
alane eramuuseum. Oma kodus muuseumi avanud Valeri ja Ljubov on ametite poolest geoloogiast üsna kaugel: Valeri töötab fotograafina ja Ljubov meedikuna, kuid seda muljetavaldavam on kivimite kollektsioon, mille nad on paarikümne aastaga kogunud üle maailma. Lisaks pakub paar soodsat öömaja ja selle juurde väga maitsvaid lõunasööke, mis on teretulnud, sest häid toitlustusasutusi Sljudjankas eriti ei kohta.

Angarsk

Irkutski väike, 300 000 elanikuga sõsar asub tunnise sõidu kaugusel ja on kaasaegne tööstuslinn. Siit ei leia vanaaegseid puitmaju, aga näiteks Sillamäel jalutanud võivad Angarskit üsna hästi ette kujutada – pikad ja laiad alleed, ümbritsetud kolmekorruselistest stalinistlikest majadest.

Linnas paikneb üks Venemaa erilisematest muuseumidest – Angarski kellamuuseum, kus on eksponeeritud üle tuhande väljapaistva kella üle maailma.

Visiitkaartideks on ka kohalik sõjamuuseum (mis kannab nime Võidu muuseum) ning mineraloogia-muuseum.

Krugobaikalka ehk raudtee ümber Baikali järve

1905. aastal valminud raudteed kasutatakse tänasel päeval vaid turistide sõidutamiseks ja rongiliin ei tee 12 tunniga küll tervele järvele tiiru peale, kuid tutvustab hästi Baikali lõunapoolset osa. Kuna raudtee ehitamine nõudis omal ajal tohutute sildade, tunnelite, viaduktide ja muude konstruktsioonide ehitamist, annab tuur omamoodi ülevaate ka toonaste arhitektide saavutustest. Reis algab ja lõpeb Irkutski linnas.

Kokku tehakse 10–15 peatust, et imetleda looduslikke vaatamisväärsusi, aga näidatakse ka tähtsamaid raudteearhitektide töid. Kuna osa peatusi kestab päris pikalt, kuni poolteist tundi, on võimalik teha kaupa kohalike kalamüüjatega ja osta mammide käest looduslikku teed.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2009
Loe ka Mirjami teist lugu Siberis reisimisest.