Uudised ja reisilood

Mirjam Matiisen ei ole turist, vaid elab siin. „Siin“ on Irkutsk Ida-Siberis, kus ta töötab Euroopa Vabatahtliku Teenistuse kaudu Baikali järve kaitsvas keskkonnaorganisatsioonis, õpib kohalikus ülikoolis ning räägib pärast seitset kuud juba päris head „Anne Veski aktsendiga vene keelt“.

Kas sa saad sealt Siberist mulle mingi küllakutse sebida?” küsib mult juba päris mitmes sõber, kes mulle paariks nädalaks siia Irkutskisse külla tahab sõita. Eestlased Venemaale just väga sageli ei reisi ja kuskilt aegade hämarusest pärineb ettekujutus, et turismireis tähendab silmitsi seismist meeletu bürokraatiaga. Tegelikult saab 30-päevase turismiviisa Eesti turismibüroodest kätte igasuguse küllakutseta ja pealegi veel üsna kiiresti.

Samamoodi ringlevad Eestis hirmujutud sellest, kui keeruline bürokraatia on juhul, kui tahad Venemaal viibida üle kolmekümne päeva ning tuleb teha sissekirjutus. Minu võõrustamiskogemused on näidanud, et sellegi Venemaa eripära saab kätte suurema vaevata: 300 rubla eest teeb teile sissekirjutuse esimene ettejuhtuv turismibüroo või majutusasutus.

Kõiki isevärki bürokraatiareegleid tasub võtta kui osa huvitavast reisikogemusest, sest sellised reeglid võivad siin tabada täiesti ootamatult… Näiteks pisikeses Baikali-äärses Sljudjanka linnas käib raudteejaama tualeti külastamine nii: soovija pöördub vastava sooviga korrapidaja poole ja maksab talle 10 rubla. Seepeale läheb korrapidaja vastava luugi juurde, maksab teie eest saadud rublad, luugikesest väljastatakse kviitung ja sellega saabki külastada paar ruumi eemal asuvat tualettruumi.

Pikk rongisõit on mõnus puhkus

Moskvast saab Siberisse muidugi ka lennukiga, aga soovitatav on vähemalt üks ots teha rongiga. Esiteks on see enam kui poole odavam ja teiseks mõnus puhkus. Ida-Siberi keskusse Irkutskisse lendab Moskvast viis ja pool tundi, rong läbib vahemaa kolme ja poole ööpäevaga.

Pikamaarongiga platskaardil (ca 50 aset vagunis) tasub võtta magamiskoht alumisele koikule, sest ülemisel istumiseks jääb pakiriiul ette. Kui rong on täis ja seetõttu ka kõik istekohad võetud, võib pikalt ülemisel asemel lamamine lõpuks tüütuks muutuda. Rongis saab tasuta kuuma vett, nii et pikale sõidule tasub kaasa varuda näiteks kohvi-teed ja kiirsuppe-nuudleid.

Restoranvaguni menüü on üsna kesine, kuid toitu, jooke ja muud tavaari saab hankida peatustes – paljud inimesed elatuvad reisijatele kauba müümisest. Pakutakse enam-vähem kõike – leiba, jogurtit, viina, suitsu, vorsti, juustu, vett, kiirnuudleid, aga ka mänguasju, ehteid, riideid ja isegi sooja sööki – kartuleid kotletiga.

Stepsleid voodikohtade kõrval pole, kuid telefone saate alati laadida toredate ja lahkete vagunisaatjate juures. Muide, nendel prouadel on täielik ülevaade kõigi reisijate sihtkohtadest, nii käivad nad teid äratamas ja hoiatamas, kui peagi tuleb maha minna.

Pikamaarongide reisijad on täiesti tavalised ja toredad inimesed, kes kindlasti pole tulnud siia eesmärgiga röövida. Rongis toimub lausa midagi sotsiaalse kontrolli laadset: keegi ei tunne kedagi, aga on olemas teatav „meie vaguni“ tunne. Nii et pole vaja restorani või WC-sse oma pagasit kaasa tassida.

Siberi plussid ja miinused

Siberis võtavad teid vastu üldjuhul väga sõbralikud ja suhtlemisaltid inimesed, Eesti mõistes soodne ühistransport ja majutus. Autot ma siinkandis üürida ei soovita – rongitransport ja erakätes marsamajandus toimivad väga hästi ning sõidutavad inimesi piisava sagedusega igasse kanti.

Mis võib ehk isegi Eestist pärit inimesele natukene harjumatuna tunduda, on teeninduskultuur. Tigedate nägudega teenindajaid kohtab igal sammul ja tihti on tunne, et kuningas pole mitte klient, vaid hoopis teenuse osutaja või kauba müüja.

Kujutan ette, et Eestis ikkagi ei lööda sul enam sõnagi ütlemata nina all kassaluuki kinni ega riputata sinna silti „Obed“. Siin juhtub selliseid täiesti uskumatult jõhkralt mõjuvaid asju igal sammul ja poodi sisenedes tunned sageli end tüütu parasiidina, kes ei lase müüjal rahulikult ristsõnu lahendada või sõbrannaga telefoni teel lobiseda.

Samas, kui kurjade klienditeenindajatega meeldivalt suhelda, siis sulavad nad üllatavalt kiiresti ja osutuvad väga suhtlemisaldisteks ja abivalmiteks. Lihtsalt fassaad on esmapilgul natuke ehmatav.

Ja kui tahate Siberis korralikult noa ja kahvliga süüa, on targem oma nuga kaasas kanda. Nemad siin on endiselt harjunud ainult kahvliga ja väga visalt kaob ka komme juua lahustuvat kohvi. Sellist, millega me Eestis oleme harjunud, tuleb siin tikutulega taga otsida.

Loodus meelitab turiste üle maailma

Maailma vanim, sügavaim ning suurima mahuga mageveejärv Baikal, mida kutsutakse ka Venemaa pärliks, on vähemalt siinkandis iga siberlase jaoks au ja uhkus. Pole ka ime – mägine ja äärmiselt rikkalik loodus võtab ka paljunäinud inimese suu lahti. Turistina võite olla kindlad, et läbite siin kohalikega vesteldes ilmtingimata ristküsitluse teemal, millised paigad on teil juba Baikali ümbruses nähtud ja kuhu veel plaanite minna. Kohalikud on äärmiselt huvitatud sellest, et kõik turistid Baikalit ikka kogu tema ilus saaksid imetleda.

Reisisihina ongi järve ümbrus üha enam populaarsust kogumas – praegu veedab Baikali ääres vähemalt ühe öö umbes miljon turisti aastas. Enamik neist on muidugi venelased, kuigi ohtralt näeb ka välismaalasi.

Olen siinkandis kohanud nii prantslasi, uusmeremaalasi, austraallasi kui ameeriklasi jne, kes vene keelt sõnagi ei räägi; rikkalikuma reisikogemuse saavad Siberist aga kindlasti need, kes kohalikega rohkem kui viis sõna suhelda oskavad. Inglise keele rääkijaid leidub harva ja isegi kui nad seda oskavad, pole nad harjunud võõrkeelt kasutama ning tahavad ikkagi vene keeles suhelda. Eriti nähes, et vähemalt mõned sõnad nende jutust on vestluskaaslasele tuttavad.

Kodumajutus paarisaja rubla eest

Hea võimalus kohalikega tutvuse sobitamiseks ja nende elu-olu uudistamiseks on kodumajutus. Baikali ümbrus on täis pisikesi talusid, kus öö maksab paarsada rubla. Näiteks kaunis mägiküla Aršan Burjaatias on täiesti turistidele orienteeritud – vaid väheste talude aiaväraval ei ripu reklaamsilt ööbimisvõimaluse kohta, mis tähendab tavaliselt omaette tuba inimeste kodus, tihti käib hinna sisse hommikusöök ja soojad joogid kogu päeva vältel.

Pea iga hosteli, kodumajutuse või hotelli juurde käiv kohustuslik element on saun, mida saab tellida väikese lisaraha eest. Siberlased armastavad kuuma sauna nagu eestlasedki, aga kase asemel viheldakse siin sageli kuusega.

Kui aga küsite, kuidas siberlased eestlastesse suhtuvad, siis võite olla kindlad – teid võetakse siin hästi vastu. Igatahes mina pole veel midagi negatiivset ega solvavat kuulnud. Samamoodi võite olla kindlad, et teid pannakse siin kohe ühte patta lätlaste-leedukatega ning Siberis hakkate kuulma ka lugusid omal ajal Lätti või Leetu tehtud turismireisidest.

Kuidas orienteeruda?

Kõikvõimalike Siberi asulate, külade, linnade peatänavad kannavad minu kogemust mööda kolme nime: Lenini, Marxi ja Gagarini. Nii et kui olete mõnele eelmainitud tänavale sattunud, võite olla kindlad, et asute parasjagu linna südames.

Linnad ise on aga vägagi ise nägu. Vahel on mul tunne, et vaid paaritunnise rongisõiduga oleksin nagu sattunud eri riikidesse. Eeskätt muutub ühest linnast teise sõites just inimeste elumajade väljanägemine.
Näiteks pole ma Irkutskis näinud üldse selliseid elumaju, nagu on Angarski või Baikalski inimestel. Viimased elavad valdavalt puitmajades, mis piltlikult öeldes oleks justkui kalasoomustega kaetud, angarsklased on aga oma magalarajooni elamud kõik mustriliseks kujundanud… Ja kõik need linnad on siin üksteisest (Siberi mõistes) kiviviske kaugusel.

Turistidelt nõuab siinkandis ringiliikumine tugevat kohanemisvõimet. Näiteks tasutakse linnades ühistranspordi eest täiesti erineval moel. Irkutskis pistetakse marsajuhile rublad pihku sõidu lõpus. Hoia aga alt, kui sul on plaan samamoodi tasuda seitsme tunni kaugusel Ulan-Udes – kui seal kohe sisenedes ei näita kavatsust raha ulatada, võidakse su peale valjult käratada!

Baikalskis aga toimivad ühistranspordina taksod. Olin esimest korda seal üksi sisse istudes suhteliselt imestunud, kui pärast minu sõidusoovi teatavaks tegemist ei näidanud juht üles mingisugustki kavatsust liikuma hakata. Hiljem selgus, et Baikalskis läheb peatusest võetud takso liikvele alles siis, kui sõidukisse on kogunenud neli samasse suunda sõitjat.

Kunstnikud ja käsitöömeistrid

Kõikvõimalike vaatamisväärsuste leidmiseks tasub asja uurida kindlasti kohalikelt. Näiteks ei reklaami siin avalikult end peaaegu ükski kunstnik, kuid kui turist nende õuele jalutab, on nad heameelega nõus oma töid näitama.

Käsitööliste meisterdatud suveniire müüakse igal pool rohkelt, ehkki millegipärast armastavad nad kõik teha üsna sarnaseid meeneid. Suurim suveniirist müügihitt on kõikvõimalikest materjalidest ja kõikvõimalikes suurustes Baikali hüljes.

Kui asuda siit otsima nõuka-aja sümboolikaga kaupa (näiteks „Nu pogodi“ või Potsataja piltidega särke-patju-kotte jm), siis tasub teada, et nad on olemas, aga vajavad Miki-Hiirte ja Donaldi kuhilate vahelt üles leidmist. Seevastu kogu vene filmi- ja multikaklassika leiab kõikidest poodidest väga lihtsalt ja valik on väga esinduslik.

Ja lõpetuseks – Eestis (ja kindlasti mitte ainult) on levinud arvamus, nagu peaks Siberis (ja üleüldse Venemaal) nägema kogu aeg klaasist viina joovaid inimesi ning kindlasti on siin iga teine inimene umbjoobes.

Minu arvates kohtab hoopis Eestis joodikuid ja asotsiaale tunduvalt suuremas kontsentratsioonis kui siin, Siberis. Olen isegi kuulnud siberlaste nalja inglaste aadressil: „Kõik inglased kujutavad ette, et Venemaal juuakse väga palju. Aga siin kohapeal nad näevad, kui palju nad tegelikult ise joovad.“

– – –

Lugu on ilmunud ka ajakirja Estraveller numbris 2/2009.
Loe ka Mirjami reisisoovitusi Baikali järve lähiümbruse avastamiseks.