Uudised ja reisilood

Lennukiga Palermosse saabujat võtavad vastu tukkuvad vanad mäed, mille vahel maandumiskohta ei paista kusagil. Ka lõpuks nähtavale ilmuva lüheldase raja mõlemad otsad lõpevad meres. Ave Melliku lennuk seab oma sihi vapralt just sinna – Sitsiilia lihtsalt on mägede maa. Ka autoga reisijad võivad Sitsiilia teede üle rõõmustada – saart risti-põiki läbivad suuremad teed on korralikud ja kaardilt leiab sadu kilomeetreid kiirteid. Aega tuleb aga varuda harjumuspärasest rohkem, sest eriti Lõuna-Sitsiilia kurvilised mägiteed ei luba kiirusel kõrgele tõusta.

Autorendifirmasid ei tasu lennujaamas otsida saabuvate lendude terminaalist – need on kõik end sisse seadnud paarisaja meetri kaugusel asuva väljuvate lendude terminaali juures! Lennujaama ukse kõrvalt leiab ka taksod ja viie euro eest kesklinna viiva bussi.

Sõiduki rentimisel tuleb kindlasti kõik tasud ja tingimused üle küsida, muidu võite hiljem üksnes itaalia keeles vormistatud lepingut sirvides leida ootamatusi kindlustusjuhtumi käsitlemise kalli tasu või muu “pisiasja” näol.

Itaaliat teatakse kui madala või lausa olematu liikluskultuuriga riiki ja see vastab tõele, kui vaadelda nähtust põhjaeurooplase rahulikult kulgeva maailma akna kaudu. Tegelikkuses harjub rohkete uljaste mopeedijuhtidega rikastatud liiklusmeluga üllatavalt kiiresti.

Palermo neli nurka

Näiteks Palermo kesklinna ummikutes ei ole kiirused tegelikult suured (ja oht on seega väiksem) ning kuigi jalakäijad astuvad ennast kehtestades teele kus tahes, lastakse nad alati üle. Ehk siis peamine reegel on “kes ees see mees” ja parema käe reeglist ei tea keegi siin küll midagi.

Peagi sai selgeks, et Sitsiilia pealinn koos kõigi oma vaatamisväärsustega on jalgsi liikudes haaratav paari-kolme päevaga, eriti tiheda programmi korral ka ühega.

Nimelt on Palermol neli nurka – Quattro Canti – mis kohtuvad peatänavate Corso Vittorio Emanuele ja Via Maqueda ristumispunktis ning annavad suuna kätte neljale linnaosale.

Neist neljast põnevaim on kindlasti La Vucciria (itaalia keeles “lärm, kisa”) – peatänavate asjalikkusest irduv ja kuulus oma turu poolest. See on ka viimane koht, kus sisseoste teha: võite ootamatult ilma jääda oma rahakotist või leida äsjaostetud pabertuutust lubatust vähem mesiküpseid virsikuid.

La Vucciria tagabki unustamatu elamuse tänavail vohava kultuuride segunemisega, lärmaka turueluga, tellingutelt linna ehitusprahiga rikastavate ja möödujaid hõikuvate töömeestega, kuid enim siiski kõikehõlmava mustuse ja prügi ning turu ääres igavlejate-logelejate küllusega.

Mereelukate valik on eriti suur mõistagi mereäärsetes piirkondades. Elukad ise on ka suured.

Aeg oleks siin justkui seisma jäänud – La Vucciria elanikud ei ole pidanud vajalikuks lahkuda keskaega meenutavast eluolust, kus kitsastelt rõdudelt tänavale lendav pesuvesi või kaupmehelt köögiviljade ostmiseks nööri otsas alla lastav ämber on loomulik igapäev.

Selle kõige valguses ei ole üllatav, et keskmine palermolane suhtub sellesse linnaossa nagu tallinlased Koplisse. Need võõramaalased, kes on sinna julgenud (üüri)kodu soetada, saavad aga põlastava, imestava või muigava reaktsiooni osaliseks.

Tegelikult on igal linnaosal oma turg. Kohalike hulgas on toiduainete hankimisel populaarseim Ballarò turg Albergheria linnaosas, kust leiab soovitu nii värske puu- ja köögivilja kui mereandide himustaja.

Kuhjad mahlastest virsikutest ja arbuusidest või püramiidid päikesekuivatatud tomatitest meelitavad ostma, kuid laual varju all, ehkki jääkuubikutel lösutava tuunikala käest tahaks küll küsida tema best-before’i kohta. Väljas on ju ikkagi pisut üle 30 kraadi sooja.

Kes eelistab väljas süüa ja toiduostudest huvitatud pole, võiks sammud seada Il Capo linnaosa kauplemiskeskuse poole Via Bandierale – sellelt äritänavalt võib leida kõike alates Aafrika tam-tammidest kuni peente india kingakesteni.

Samas peab valmis olema kohtumiseks ka soodsate (piraat)kaupadega nagu kunstnahast tossud, T-särgid ja värvilised-läikivad kellad – kohaliku turu mitmekesisus sallib kõike. Kui soovite osta india tekki, ehteid või viirukiküünlaid, siis Via Maquedalt leiab neid poekesi kõige enam.

Teist peatänavatest, Via Romat, ääristavad levinumad poeketid ja siin teevad sisseoste eelkõige keskmise sissetulekuga palermolased ning itaalia kingade jahil olevad turistid. Tippbrändid on esindatud Via Libertal, Politeama ja Teatro Massimo läheduses.

Kuumuse eest varju

Palermo inglise aed päästab päris tõhusalt kuumuse eest, eriti kui kõrvale võtta veel värskeid jooke.

Enamik turiste ei lähe Sitsiiliasse siiski sisseoste tegema, vaid kõigi meeltega püüdma seda kultuuririkkust, mida seal elanud erinevad rahvad ja võimud on erinevates vormides talletanud.

Nelja nurga, Quattro Canti, kohtumispaik on ühtlasi ajaloolise Palermo keskpunkt ning kui see leitud, tasub hoolikalt ringi vaadata. Nii roomlaste, normannide kui araablaste juhiste järgi valminud ehitised on oma kultuurilises mitmekihilisuses suursugused ja esmapilgul ka haaramatud – ühest pilgust jääb silmale kindlasti väheks!

Mööda Vittorio Emanuelet edasi kulgedes ei saa mööda Palermo katedraalist, Normannide paleest ja Cappella Palatinast. Selles suunas jätkates viib tee Quattro Cantist umbes 20minutilise jalutuskäigu kaugusel asuva turismimagneti, katakombide juurde.

Imelised muumiad

Kaputsiini mungad balsameerisid 17.-19. sajandil ning paigutasid oma kloostri keldrisse 8000 kõrgemat päritolu palermolase surnukeha. Seintel ja seinaorvades eksponeeritavad riietatud surnud on ühtaegu õõvastav ja huvitekitav vaatepilt.

Kui enamik on vaid kõhetud luukered, siis kaheaastaselt elust lahkunud Rosalia Lombardo on säilinud peaaegu täies ilus. Teda võidnud arst võttis aga selle imepärase retsepti endaga hauda kaasa ning tänapäeval jääb meil tema segatud võide säilitamisjõu üle üksnes imestada.

Kui kuumus ei lase enam kultuuriküllusest täit rõõmu tunda, tasub üles otsida lähim park ning lemmiktäidisega paninol ja värsketest maasikatest granital end liaane meenutavate varjuliste puude all või jahutava purskkaevu lähistel turgutada lasta.

Lõunaajal väljas einestaja saab soovitu, kui keskpäeva paiku söögikohta sammud seab. Oma nahal sai aga järele proovitud, et kella kahe paiku on siesta (ehkki kohalikud seda sõna ei tunne) täies hoos ja sooja söögi otsija peab leppima pitsalõigu või pirukaga.

Viimane ei ole sugugi halvustamist vääriv variant – kiirtoiduna pakutavad maitsvad mozzarella ja singiga täidetud pirukad või mozzarellaga täidetud riisipall l’arancino on nii hommikusöögi kui lõuna(oote) asendamiseks suurepärased.

Maiasmokkade paradiisiks on ka pasticceriad. Silma, nina ja kõhtu rõõmustavad seal traditsioonilised mandliküpsised, magusad koogid, sooja nutellaga kaetud cornettod ja ricotta-pirukad.

Julgemad võivad kõrvale küsida tassi kohvi (musta ja väikest) või caffe lattet (ehk siis juba suuremas klaasis piimakohvi). Külmemal ajal leiab vanalinna õdusamatest baaridest ka erinevate maitsetega sooja šokolaadi.

Õhtuti alustatakse toitvate toimingutega julgelt peale üheksat. Enne seda ei tasu imestada, et lauad on valdavalt tühjad. Head on üldiselt need paigad, kus kohalikud ise söömas käivad ning mereäärseid piirkondi väisates ei saa jätta nautimata külluslikke mereandide valikuid.

Palermos tasub aega veeta nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, ütles meie reisivaist, ning peatselt võtsime suuna kiirteed mööda idarannikule Cataniasse. Sitsiilia põllumajanduslikust keskosast ei leia suuri rikkusi, kuid mõnest mäetipul pesastunud linnakesest läbi sõites saab mälestuseks häid panoraamvõtteid.

Linnad mäetippudel

Selleks retkeks valisime välja põllumajanduskeskusena tuntud ja uhkelt kogu regiooni kohal kõrguva Enna linna ja selle peamise vaatamisväärsuse, Lombardia kindluse.

Eelkõige on paik tähelepanuväärne oma poolvarjuliste siseaedade poolest, kus on hea hetkeks jalgu puhata või poest ostetud kohalikul värskel saial-juustul hea maitsta lasta. Kindlusetorni vaateplatvormilt avaneb suurepärane vaade nii Kesk-Sitsiilia põldudele, teistele mäetipu-linnakestele, hea ilma korral ka taamal tumendavale Etnale.

Sitsiilia suuruselt teine linn Catania ei pälvinud meie poolt palju tähelepanu. Ees oli reis Etnale ning ööbimispaiga otsingul lahkusime idaranniku külade suunas.

Üllatus oli aga suur, kui kiirteelt mere poole paremale keerates ei leidnud me end idüllilistest kaluriküladest, vaid pigem rannikut pidi laienedes kokku sulanud väikelinnade käänulistelt tänavatelt.

Ka õhtusöögikohta tuli kaua otsida ja oodatud kalarestorani asemel leppisime teeäärse pizzeriaga. Otsustanud seekord tagasihoidliku mereäärse kämpingumajakese kasuks, nautisime kaljusel rannikul pimeduses meremühinat, sitsiilia veini ja lähimate asulate tuledesära.

Etteaimamatu Etna

“Kes pole Etnale roninud, pole Sitsiiliat näinud,” ütles taas meie reisivaist ning idarannikult Etna poole ekslemine võis alata. Nimelt osutus õige tee leidmine mõnevõrra raskeks, sest käänuliste teede igal ristmikul suunaviitasid ei ole.

Tee Etna lõunaküljele kulgeb läbi külade ja metsasalude, hiljem ka vähese taimestikuga tuhaväljade vahel, seega oli kohale jõudes avanenud pilt erinevatest rahvustest kihavast turismikeskusest mõnevõrra pettumust valmistav.

Kitšehitised ehk palkmajakesed suveniiripoodidega ja bistroostiilis söögikohad ei anna Etna-kogemusele midagi juurde, kuid kahtlemata mõjuvad hästi harjumuspärase ja mugavusega harjunud turistihingele.

Väikese köisvaguniga üles ning sealt bussiga veel kõrgemale, lähemale mustadele suitsevatele tuhaväljadele ja kraatritele – iga hetk sellest mäkketõusust oli väärt neid eurosid, mis all kõheldes välja sai käidud (ettevõtmine maksis ligi 700 krooni inimese kohta).

Euroopa suurim ja maailma aktiivseim tegevvulkaan võttis meid rohkem kui 2000 meetri kõrgusel vastu 5-10kraadise jaheduse ning suitsuga, mis kohati pilvedega segunedes moodustasid käimist raskendava tiheda piimja udu.

Väike ringkäik mõned aastad tagasi purske tagajärjel kerkinud mäe seljakul ning käe pistmine kuumavasse pinnasesse veensid, et 3323 meetri kõrgune Etna nalja ei mõista.

Ka jäljed tuhal – 1983. aastal laava poolt alla kistud köisvagunite trossid – ei lase unustada, et vulkaan võib iga hetk ärgata ja sihtida laavatulvaga järgmist õitsvat küla või linna oma jalamil.

Lõuna-Sitsiilia võlud ja avarused

Etnalt lahkudes on võimalik valida põhjasuuna (ja sinna jääva, eelkõige rikaste poolt armastatud maalilise Taormina) ning lõunasuuna vahel. Lõuna tundus ahvatlevam ning mõne tunni möödudes seadsime end juba sisse Syracuse linna põiktänaval Bed&Breakfastis.

Valik osutus heaks – saarel asuvas vanalinnas jalutamine, õhtusöögiks värske Frutti di Mare merevaatega restoranis ja hilisem vein rahvarikkal peaväljakul olid kena lõpetus väsitavale Etna-päevale.

Syracuse avastamiseks tasub aga kindlasti varuda rohkem kui üks õhtupoolik – järgmisel hommikul ootasid vaatamist ka kesklinna lähedal paiknev looduspark ja vana katedraal. Looduspargi pärliteks olid hiigelkoopad ning nii kreeklaste ümara kui ka roomlaste kandilise põhiplaaniga amfiteatrid.

Pargist jalutuskaugusel asuv vana katedraal, millest säilinud üksnes müürid, peidab enda all aga varakristlaste katakombe ja vanimat kristlaste kabelit saarel.

Pärastlõunal suuna läände võttes põikasime läbi Lido di Noto rannast, valides peatumiseks esimese suhteliselt vähem hõivatud liivariba. Hiljem külast läbi sõites sattusime enda suureks imestuseks aga hoopis rannapromenaadile ja vasakul avanes vaade kordi suuremale ja tihedamalt asustatud rannaalale.

Seegi kord oli vaist aidanud valida veidi vaiksema ja mõnusama koha esimese Sitsiilia päikese ja mere kogemuse saamiseks. Tagasi suurele teele jõudes jäi ette Sitsiilia baroki pärl – Noto linnake, mis 17. sajandi lõpu maavärina tagajärjel hävis ja seejärel üles ehitati. Sama stiili saab nautida ka Ragusa/Ragusa kaksiklinnas.

Täiesti omaette teema on Sitsiilia saared – need ümbritsevad seda igast küljest ja igal sitsiillasel tunduvad olevat oma lemmikud. Kirjelduste järgi tundus ahvatlevaim Lampedusa saar kaugel lõunas. Laevad sinna väljuvad Agrigento lähistelt.

Nii läänerannikul paiknevate Egadi saarte kui kirdes asuvate Aeolia (it k Eolie) saarte ilu pääseb kaema tihti väljuvate kiirlaevade ja praamidega, jäid need järgmiseks korraks. Seekord otsustasime Palermost 60 kilomeetri kaugusel asuva Ustica kasuks.

Sinna jõuab vähem kui kahe tunniga meie mõistes veidi vananenud kiirlaeva (hydrofoil) abil – nimetatu hüppas lainetel nagu maruline ja kutsus suuremal osal reisijatest esile korraliku iivelduse. Kohe maabumisel otsustasime, et õhtul tuleme tagasi praamiga, mis sõidab küll veidi kauem, kuid tagab see eest füüsilise heaolu.

Ustica – üks merepärlitest

Lisaks pisikesele mäenõlval rippuvale keskasulale on Ustica vaatamisväärsusteks peamiselt loodus ja kalju- ning merevaated. Seega tasubki keskuses tiir teha ja siis suunduda ühistranspordi või jalgrattaga saare teisele küljele, kus kaljude vastu pekslev meri moodustab erinevaid türkiistoone ja veenab, et värv võib looduses tõepoolest sellisel kujul esineda.

Ja lõpetuseks ning uue reisi alustuseks siia üks vihje – kui teil on Kreekas veel käimata, siis võiksite vabalt alustada hoopis Sitsiiliast, mille lõunarannikult Agrigento Templite Orust leiate suurepärase koosluse kreeklaste ehituskunsti tippteostest.

Asjatundjate hinnangul asub kõige paremini säilinud kreeklaste tempel aga Segestas – selle avastamine jäi meie poolt järgmise vahemerelise reisi programmi.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris detsember 2005 – jaanuar 2006.
Tekst AVE MELLIK
Fotod AVE ja PIRET MELLIK