Uudised ja reisilood

Meie reisisellid jõudsid eelmise osa lõpus Hooveri tammilt Route 66-le ning suundusid mööda kiirteed Flagstaffi. Mootoripõrina saatel poetavad reisisõbrad pisara Suure kanjoni jalamil, loevad üle Joshua Tree rahvuspargi kaktused ja käivad ära ka Mehhikos! Jätkuvalt jagab muljeid seltskonna kirjamees Eero.

Route 66

Kogu meie poolt läbitud Route 66 lõik oli asustatud indiaanlastega, kes elavad autohaagistes ja vigvami asemel tänapäevasemates telkides. Reservaat lõppes ja me jõudsime toredasse linna nimega Seligman. Sõitsime algatuseks läbi linna, et see viimases päevavalges veel ära näha ja üles pildistada. Ehtsast R66 linnast ööbimispaika jõudes olime juba 2100 meetri kõrgusel merepinnast ning temperatuur oli langenud miinuskraadideni.

Pisaraid kiskuv Suur kanjon ja kasiinolinn Laughlin

Hommikul oligi aeg Suure kanjoni ehk Grand Canyoni jaoks. Tegime sõiduplaanis ilmaennustuse tõttu muutuse, sest oleks olnud üsna nukker Suurt kanjonit miinuskraadidega vaatama minna. Sõitsime hoopis 70 km lõunasse, Red Rock State parki. Kena päikeseline ilm tõstis kiiresti õhutemperatuuri, nii et peatselt võis end mugavalt tunda. Punased kivid nähtud, suundusime Suure kanjoni rahvuspargi idasissepääsu poole, et alustada ringsõitu vanast vaatetornist. See on jälle üks koht, mida peab oma silmaga nägem! Pragu maa sees on ikka ülivõimas – pidi lausa pisara silma tooma.

Suur kanjon

Aastaaeg oli ilmselgelt meile soodne, sest turiste oli parasjagu nii vähe, et iga vaateplatvormi juures jätkus parkimiskohti ja jaapani turistide hordid ei varjanud vaadet. Igatahes sõitsime kanjoni serva pidi Grand Canyon Village’isse, peatudes teel iga vaatepunkti juures. Olgugi, et need platvormid on lähestikku, avanes üllatuslikult igas järgmises punktis hoopiski uutmoodi vaade.

Edasi oli jälle kivikõrbe meenutav maastik, millest turritasid omapärased künkad välja. Ühel neist, mida olime hommikul hoopis teise nurga alt näinud, oli isegi lumine tipp. See oli Humpreys Peak, 3851-meetrine Arizona osariigi kõige kõrgem mägi. Meid ümbritsev kivikõrb oli Colorado platoo, mille pindala on 337 000 ruutkilomeetrit. Võrdluseks: Eesti pindala on natuke üle 45 000 ruutkilomeetri. Ameerikas ongi kõik asjad suured.

Diner

Kingmani linnakeses leidsime asutuse nimega Mr. D’z Route 66 diner. Diner on Ameerika toidukultuuri osa, mis on tänapäeval välja suremas. Dinerid olid kiirsöögikohad, millel puudus vundament ja nad olid kergesti teisaldatavad, paljud neist ka ratastel. Klassikaliselt olid need sisustatud nagu baariletiga rongivagunid. Tänapäeval kasutatakse küll nime diner, kuid paljud kohad ei vasta enam ammugi selle klassikalisele mõistele. Sarnane on vaid see, et antakse samasugust kiirtoitu nagu vanasti. Meie leitud Mr. D’z oli täiuslikult taastatud eksemplar ja parim näide vanast söögikohast. Kusjuures Mr. D söökohta on külastanud ka mitmed kuulsused, kuulsaim neist vast Oprah.

Sel öösel tukastasime Laughlinis. See on huvitav linn, praegu populaarsuselt kolmas kasiinolinn Nevadas, mis asutati 1962. aastal Don Laughlini poolt, kes ostis kogu osariigi lõunasse jääva maa ära ning ehitas sellele pisikese motelli, pani 12 mänguautomaati püsti ja teenis hästi. 20 aastat hiljem hakkas ta juba kõrghoonete ehitamist ja arendas terve linna valmis. Taat on praegu 81-aastane, kihutab päeval helikopteriga ringi ja õhtuti käib kasiinos tähtsamate külalistega juttu puhumas. Ise elab ta ühe hotelli katusekorteris, kuhu ta saab oma kopterit parkida. Linn on väike, 7000 elanikku, aga hotellikohti on seal rohkem kui Tallinnas.

Joshua jumbod ja kuulsuste suvitusrajoon Palm Springs

Joshua Tree rahvuspark

Uus päev tõi taaskord veeremise Route 66 radadel. Sõitsime Joshua Tree rahvuspargi külastuskeskusesse, mis oli eelnevatest keskustest kordades etem. Ümber maja oli kaktuste väljapanek, mõnusad palmid ja voolava veega veesilm. Sõbralikult ja asjatundlikult vanamehelt saime pargi detailse kaardi ja infot planeeritud teekonna kohta. Olles 600 meetri kõrgusel, sisenesime müstilisse parki, mis pidi olema ainuke Joshua puude kasvamise paik.
Maastik muutus hetkega hoopis teistsuguseks, ümberringi tekkisid vaatevälja „jumbod“- lahedad kivimoodustised, milliseid me enne polnud näinud! Pargist väljudes muutus loodus aga järsult kivikõrbeks tagasi.

Loomulikult sõitsime 1580 meetri kõrgusel asuvasse Key’s View vaateplatvormile. Platvormilt avanes üheaegselt vaade 70 meetri kõrgusel asuvale soolajärvele ja 3500-meetrisele San Gorgonio mäele. Vaadetest, mille sarnased olime juba eelnevatel päevadel küllaga näinud, ägedam oli hoopis parklas seisev vana sõjaväe furgoonauto, mis oli Belgia või Hollandi numbritega. Huvitav, kuidas eurooplastest matkajad selle kolaka üle ookeani said?

Järgmise ööbimiskohani El Centros oli jäänud umbes 250 kilomeetrit ja seljatanud olime sama pika maa. Teel peatusime Palm Springsis. See on 19. sajandi lõpul asutatud kuurortlinn, mis on viimaste aastakümnete jooksul muudetud Hollywoodi rikaste ja ilusate suvitusrajooniks. Linnast leiab palju golfiväljakuid, basseine, ratsafarme ja mägedesse rajatud suusakeskuseid. 2001. aastal avati seal sajas golfiväljak!

Palm Springs

See peatus oli reisi üks kõige kuumemaid – temperatuur oli isegi hilisel pärastlõunal üle 30 kraadi. Jalutasime linnas ringi otsides jahedat jooki ja mõnusat istumiskohta. Seal nägin ma esmakordselt, et tänavaäärsete kõnniteede kohale on paigaldatud õhuniisutajad. Olin arvanud, et sellised asju kasutatakse ainult tööstuses ja kinnistes ruumides. Niisutid pihustavad vee imepisikesteks piiskadeks, mis ei lange maha, vaid aurustuvad õhus ja sellega tõstetakse õhuniiskust. El Centrosse jõudnuna plaanisime uut päeva alustada Mehhiko külastamisega.

Viva la Mexico!

Hommikul meil kiiret ei olnud, sest Mehhiko piirini oli ainult 12 minutit. Seal maal mõõdetaksegi vahemaid tundides ja minutites. Linnades on kauguse mõõduks enamasti kvartal, mida ameeriklased ise nimetavad block.

Alustuseks pidime autot pesema, sest eelmisel päeval olime oma auto esiklaasiga tapnud miljon putukat ja sõitnud mööda asfalteerimata teid. Piiri äärde jõudes oli pea võimatu leida mõnd suur parklat või kohta, kus üle 2 tunni peatuda võiks. Nii parkisime endid hoopis ühel tänavakesel esimeseks autoks piirimüüri poolt niiviisi, et otse meie auto ees seisis piirivalvurite ööpäevaringselt valves olev patrullauto.

Mehhiko-USA piiril

Jeep mehitatud valve all, oli teda rahulikum maha jätta. Mehhiko poole jalakäijana minnes ei olegi tolli ega valvureid, on trellitatud uks, millest saab läbi minna ainult ühes suunas ja kõik. Nii me ei saanudki passi templit, mis kinnitaks meie Mehhikos käiku. Jalutuskäigult tagasi tulles oli piirikontroll lihtne ja kiire, sest end ametlikuks giidiks nimetanud tüüp vedas meid 2-3 tunnises peajärjekorrast mööda – muidugi tasu eest. Piiril pidime vaid koti sisu ette näitama ja valmis. Muide toiduainete üle piiri viimine on keelatud.

Esimene võimalus merd katsuda

Coronado sild

Esimene võimalus merd katsuda oli Imperial Beachil. Oleks võinud edasi sõita, aga pidime kohe sõrme vette panema. Külm oli, vast kuskil 14-15 kraadi. Sealt sõitsime maakitsust mööda Coronado saarele, väga ilus tee oli ja juba nägime kuulsat 90-kraadise kurviga Coronado silda. Kahjuks ei saa seal peatuda ega isegi mitte aeglaselt sõita, liiklusvoog lihtsalt veab sind endaga kaasa. Tahtsime küll veel mere äärde minna, kuid mõnusad ummikud muutsid selle raskeks.

See-eest leidsin aga ägeda poe, kus varusid täiendada. Hiljem kogenud poodlejana kaaslasi samasse kohta vedades oli nende üllatus suur, kui Pharmacy ehk meie keeli apteegi sissepääsu juures olevate riiete ja tööstuskaupade tagant ka toidukraam nähtavale ilmus. Õhtu lõpetas eine hotellitoas ning uni oma voodis. Läänerannikul oli meil olla jäänud kaks päeva.

Mida toovad lõbusatele reisisellidele kaks viimast päeva USA läänerannikul? Seda saad lugeda juba järgmisest osast!