KUHU JA KUIDAS SAAB REISIDA? »
Reisi rohkem, aga vastutustundlikult »

Kaks ja pool nädalat lastega Portugalis ja Mehhikos – OSA 1

10.08.2021
Estraveli Tallinna erakliendimüügi osakonna juhataja ja IATA koordinaator Mauri Saarend

Estraveli Tallinna erakliendimüügi osakonna juhataja ja IATA koordinaator Mauri Saarend reisis juunis lastega Portugalis ja Mehhikos. Loe reisiloo 1. osa ja vaata reisipilte.

Vasco da Gama sild – Euroopa pikim

OSA 1

Eellugu

Mõte kaugreisist lastega hakkas idanema 2020. aasta sügisel ja talvel kui nii Eestis, Euroopas kui mujal maailmas inimesi koroonaviirusega võitlemise ettekäändel praktiliselt linnade ja riikide kaupa vangi pandi. Maailmas jäid järele vaid üksikud maad, kus inimestel vabadused alles olid. Reisisihtidena kaalusin nendest eelkõige Tansaaniat ja Mehhikot. Kui aga jaanuaris pakkus Portugali lennufirma TAP äriklassi lennupileteid Euroopast Cancuni (suurim lennujaam Yucatani poolsaarel Mehhikos) praktiliselt turistiklassi hinnaga, oligi liisk langenud.
Muidugi arvestasin pileteid ostes, et muutused nii lennuaegades kui sisenemistingimustes on 5 kuu jooksul vägagi tõenäolised ja nõnda ka läks.
Transiitriikidest nii Rootsi kui Portugal asusid nõudma negatiivseid covid-teste (ja seda nii mineku- kui tulekusuunal). Lennuaegade muutuse tõttu tuli pileteid mitmel korral ringi teha. Norwegian tühistas Tallinna ja Stockholmi vahelised otselennud sootuks – asemele tuli osta kallima hinna, kuid viletsama lennuki ja väiksema pagasilimiidiga piletid SAS-ile. Õigeaegselt vormistatud kindlustus õnneks kompenseeris hinnavahe.

Põhiliseks vedajaks olnud Portugali lennuettevõte TAP lubab kaugemate marsruutide puhul alati pikemat peatust Lissabonis. Selle võimaluse kasutamata jätmine olnuks suisa patt, seda enam, et Portugalis üle 24 tunni viibimine huvitaval kombel niigi ülisoodsat piletihinda veel mitmekümne euro võrra langetas – kokkuvõttes maksis äriklassi pilet Stockholmist Cancuni ja tagasi koos peatusega Lissabonis ALLA 1100 euro (tavaliselt hinnad 3000–4000 € kandis).
Algsete plaanide kohaselt pidi Portugali peatus kestma 5 päeva ja soov oli rendiautoga selleks ajaks Algarvesse sõita. Kuid Portugali pidevalt muutuvad sisenemistingimused nägid ette üle 500-se nakatumisnäitajaga riigist saabuvatele 14-päevase karantiini. Sellest olid vabastatud transiitreisijad max 48 tunniks. Kuna nii Eesti kui Rootsi nakatumisnumbrid olid kevadel veel kõrged, otsustasin kindla peale minna, lühendades Lissaboni peatust kahele päevale ja pikendades selle võrra Mehhikos viibitavat aega. Juuni alguseks olid muidugi numbrid oluliselt langenud ja isolatsioon polnud enam teemaks, aga selleks ajaks olid juba muudetud plaanid paigas. Algarve on küll igati kena ja külastamisväärt koht, kuid õnneks olen seal enne käinud. Seekord piirdusime Portugalis kahe päeva ja Lissaboni lähiümbrusega. Reisile läksin koos kahe lapsega – 14 a poiss ja 10 a tüdruk.

Lühikesed lennud ja 2 päeva Lissabonis

Reisi alguse lendudest rääkides sujus Tallinnas kõik väga hästi. Lennujaam oli juuni esimesel poolel jätkuvalt üsna inimtühi ning järjekordi kuskil polnud. Check-ini tegin nii Stockholmi lennule kui eraldi piletil TAP-i jätkulennule internetis ja pagas saadeti küsimusi esitamata Lissaboni. Tallinn-Stockholm lennust CRJ900 lennukiga pole justkui ka midagi kirjutada – ühe tunni elab üle ja parem ikka kui propeller. Maski pidi nii sellel kui kõigil järgmistel väljumistel kandma.
Arlanda lennujaamas mingit Schengeni-sisest vaba liikumist seoses pandeemiaga ei eksisteerinud. Tallinna lennult polnud võimalik kusagile edasi suunduda ilma passikontrolli läbimata.
Passikontrollis töötav mustanahaline rootslane kontrollis näpuga järge ajades põhjalikult negatiivse koroonatesti tõendeid ja oli positiivselt üllatunud, et temaga rootsi keeles suhtlesin.
Mingil arusaamatul põhjusel järgnes passikontrollile ka uus turvakontroll – no kustkohast küll oleks me vahepeal pidanud midagi keelatut üles korjama :).
Arlandal oli SAS hiljuti taas avanud ühe oma lounge’idest. See töötas piiratud ajal ja suleti umbes tund enne Lissaboni lennu väljumist. Aga sellest meile ilusasti piisas! TAP-i äriklassi pardakaart tagas ootesaali muretu sissepääsu ning väikesed (õnneks iseteeninduslikus korras saadaolevad) suupisted ja joogid kulusid ka peale olematu teenindusega lendu hästi ära.
TAP-i lend Stockholmist Lissaboni on pikk – üle 4 tunni. Ühe vahekäiguga Airbus 321 ilma personaalsete ekraanideta sellise kestusega lennuks muidugi ideaalne ei ole. Paraku see ongi tänapäeva trend – ka väikesed lennukid suudavad järjest pikemaid vahemaid läbida ning lennufirmade prioriteediks on võimalikult suure hulga istekohtade pardale mahutamine reisijate mugavusest üleliia hoolimata.

Lendasime küll äriklassis, aga istmed seal on kitsakerelisel õhusõidukil täpselt samad, mis turistiklassis. Ainsaks boonuseks kolmeses toolide reas keskmise koha tühjaksjätmine.
Teenindus on õnneks äriklassis tasemel. Turistiklassis on kahjuks ka TAP hakanud söögi ja joogi eest raha küsima (veel 2020. a märtsis seda ei tehtud!), aga äriklassis saab tasuta valikuid teha trükitud menüüst ja toidud olid maitsvad. Veinidest pakutakse ainult Portugali toodangut ja ega neile midagi ette heita saa. Peale õhtusöögi konsumeerimist lennukis eriti miskit teha polnud. Paberil ajalehti-ajakirju ei pakutud ning kahjuks isegi pardaajakirja polnud. Covid-i mõju vist. Mobiiliäpist sai küll enne lendu endale tõmmata teatud perioodiliste väljaannete pdf-e, kuid valik oli väike ja ega telefoniekraanilt pdf-faile lugeda kuigi tore ei ole. Ehk hea mõte on endal midagi lugemiseks või film nutiseadmes vaatamiseks kaasa võtta.
Lissabonis keegi midagi ei kontrollinud. Sealne lennujaam on kesklinnaga väga mugavalt ja soodsalt metrooga ühendatud ning ühe ümberistumisega jõudsime praktiliselt oma hotelli (Mundial, ca 70 €/öö) kõrvale.

Portugali koroonareeglid on jätkuvalt karmid ning maskikandmist nõuti igal pool siseruumides ja transpordis. Mõned asjad on suisa tobedad. Hotelli hommikusöögil (kuhu sai siseneda ainult maskis) tuli kõigepealt käed mürgiga üle pritsida ning seejärel toidu võtmiseks veel kilekindad kätte panna. Hea küll, saime hakkama. Aga täiesti ajuvaba totrus oli Uberi poolt kehtestatud reegel, et ühte autosse võib siseneda ainult 2 inimest. Ja seda reeglit minu tellitud auto omanik oma bürokraadi hingega ka jälgis ning meid sõidutamast keeldus. Küll kasseeris Uber krediitkaardilt 250 senti „vale“ väljakutse eest. Kuidas ma oleksin üksi kahe lapsega pidanud nende teenust kasutama, jäi arusaamatuks. No ütleme nii, et minu esimene valik Uber enam lähiajal ei ole.
Tavalise taksoga probleeme ei olnud, sõitsime autorendifirma Sixt kesklinna esindusse. Sealt olin endale 24 tunniks rendiauto reserveerinud. Algusega kohe avamiseks ehk kl 08:30 hommikul. (Mistõttu oligi veidi kiire ja sellest need Uberi/takso teemad. Tegelikult oleks metrooga ka saanud). Kohapeal selgus, et rendifirma kontor oli sellel päeval nõuks võtnud tööd hoopis pool tundi hiljem alustada ja selle kohta oli kenasti käsitsi kirjutatud sildike ka aknale paigutatud. Saime siis kõrvalolevast poest jäätist osta ja seda süües pingil istudes ümbruskonda vaadelda.
Rendiautoks oli võetud odav economy-class´i variant, mille päeva hind vahetult enne ärasõitu broneerides vaid veidi üle 30 euro oli. Anti meile aga (väidetavalt kompensatsiooniks ootamise eest) uhiuus (vaid 400 km sõitnud) ja suur Ford Focus. Sama raha eest mõistagi. Mõne euro maksime juurde teemaksude registreerimise transpondri eest (mingid sildadest ülesõidud lisasid tagantjärele kulusid veel 3 euro eest).

Lissaboni kesklinnas

Autorendi eesmärgiks oli kiire tutvus mõne Lissaboni lähiümbruse paigaga. Esimeseks peatuseks sai Sintra linnake. Sintra asub vaid paarikümne km kaugusel Portugali pealinnast, aga merepinnast märksa kõrgemal. Mistõttu on sealne kliima oluliselt jahedam. Kunagistele Portugali ülikutele tundus selline ilmastik teretulnud vahelduseks ranniku kuumusele ja Sintrasse on ehitatud ridamisi uhkeid paleesid ning villasid, mis nüüd turiste ligi meelitavad. Päevatripiks Sintrasse ei ole auto tegelikult üldse hea mõte – rongid on odavad ja sagedased ning enamik kitsaid teid ette nähtud vaid kohalike elanike sõidukeile. Meil olid siiski muud sihtkohad ka plaanis ja eks auto veidi täiendavat mugavust ja paindlikkust andis. Kohapeal jätsime selle aga suurde tasuta parklasse ning lasime edasise transpordi osas end ära rääkida tuk-tuki mees Goncalol. Aasiast pärit tuk-tuk on turistide transpordivahendina mitmel pool Portugalis kanda kinnitanud, muidugi kordades kõrgemate hindadega. Lühidalt kokku võttes – 60 euro eest oli Goncalo oma sõidukiga kuni lõunani meie päralt ja see raha sisaldas ka põgusat ingliskeelset ekskursiooni. Vahemaad Sintras on pikad, kõrguste vahed suured ja lastega jalgsi liikumine polnuks kuigi meeldiv väljavaade. On ka mingi hop-on-hop-off bussi variant, ent sellegi hind 15 euro ringis inimese kohta.

Sintra – Pena Palee udus

Cascais – Praia da Adraga rand

Cascais – lained Praia da Adraga rannas

 

Ilm oli kahjuks juuni kohta ebameeldivalt jahe ja mägedes tiheda uduga. Ehk sellel ekskursioonil me nii palju ei näinud kui oleks võinud. Aga Sintras on kindlasti ilusaid ja põnevaid kohti piisavalt. Eraldi sissepääsu lunastasime neist ehk kõige kuulsamasse – imposantse arhitektuuriga Pena Paleesse.
Peale lõunasööki kohalikus restoranis jätkasime teed Cascaisi. Tegemist on Lissabonile lähima mereäärse kuurordiga, kus palju erinevaid randu. Meie valik langes neist ühele kaugemale ja metsikumale nimega Praida da Adraga. Ilm ujumiseks kohane polnud, aga kaljusid ja laineid vaadata ikka kannatas. Üsna lähedal oli ka Mandri-Euroopa läänepoolseim punkt Cabo de Roca, mis oligi järgmiseks peatuseks. Mäslev meri, kaljud, tuletorn, suveniiripood, restoran, mõõdukalt turiste ning teadmine, et see koht on nüüd nähtud :). Peale tagasi Lissaboni suundumist sõitsime päeva lõpus üle kahe uhke silla. Nii Vasco da Gama kui 25. aprilli (endise nimega Salazari) sild viivad üle Tejo jõe. Ja need ON pikad. Esimene lausa Euroopa pikim – 12,3 km. Silla ühest otsast teist näha ei olnud. Sõiduridu on palju ja lubatud kiiruseks 120 km/h. Tasub proovida.

Hotell Mundialil on külalistele tasuta maa-alune parkla, mis Lissaboni kesklinnas mõistagi suureks boonuseks. Aga ma pean ütlema, et nii õõvastavalt kitsas parklas pole mina enne manööverdanud. Smartiga vast oleks ok, kuid Ford Focusega oli tegemist pideva millimeetrite mänguga. Igatahes oli väga hea meel kui sealt järgmisel päeval minema sain. Laupäeva varahommikul autot tagastama sõites Lissaboni suhteliselt tühjadel avenüüdel kruiisida oli igati tore.
Peale seda jäi veel mitu tundi jalutamiseks kenas Lissaboni kesklinnas, enne kui metrooga uuesti lennujaama sõitsime.

Cabo da Roca – informatiivne tulp

Cabo da Roca – Mandri-Euroopa läänepoolseim punkt

 

Reisiloo 2. osas tuleb juttu TAP-i äriklassi lennust ning saabumisest Cancuni.

 

 

 

Kommentaarid: