Minu Egiptus – reisikirja 3. osa
Jagame teiega Ülle Puustusmaa Egiptuse reisikirju jaanuarist 2022. aastal. Ülle armastab reisimist, kultuuri ja loodust, peab neid elu essentsiks ja on avastanud ilma ja inimesi nii koos sõprade kui lähedastega, nii suure kui väikse seljakotiga. Egiptuses käis üksi ja esimest korda, kuid arvatavasti mitte viimast.
Loe ka reisikirja 1. osa ja 2. osa.
OSA 3
Panin kaheksaks kella (ikkagi puhkus!) ja leidsin end kell 6 täiesti virgena aknast avaneva päikesetõusu igakordset müstilist meelelist kogemust sisse ahmimas. Ei teadnudki, et see otse mu merevaatega akna taga toimub. Nõnda võib ju elus muidki imelisi ja olulisi asju maha magada! Ehk peaks ka kellaviieklubiga liituma? Seni olen arvanud, et mulle, vanale öökullile, on see täiesti vastunäidustatud. Kuid olen juba oma senises aastaringide kulgemises kogenud, et me ei pruugi ennast kuigi hästi tunda, nii mõnedki vaated ja hoiakud laseb suur Elu ise meil oma keerdkäikudes ümber hinnata. Ja see on tegelikult avardav ja vabastav kogemus.
Aga tagasi fookusesse – Egiptuse juurde. Abiellutakse (eriti beduiinide puhul) vara, tüdrukud 15–16 aastaselt, sest teate, nad kasvavad päikese käes ja see ju küpsetab kiiresti. Niisugust puhast kulda rääkis giid. Ja itsitas.
Linnades on asi siiski sootuks teisiti ja abiellumise aeg jääb hilistesse kahekümnendatesse. Kui aga on võetud nõuks omandada üliprestiižne arstiamet ja õpitud seda ligi 10 aastat, jääb naisevõtt 30ndatesse. Selleks, et Kairo meditsiiniinstituuti sisse saada, on vaja koguda vähemalt 99,5 punkti 100st. Aleksandriasse saab 99 punktiga, kehvematel on juba väga keeruline.
Pulmad peetakse uhked, kutsutakse sugulased, naabrid, külarahvas, 1500 inimest on täitsa tavaline. Kui pulmas on vaid 300 inimest, öeldakse, et peigmehe on sünnitanud puu, seepärast pole tal sugulasi.
“Внимание!”, hõikab taas giid, “kohe ma räägin teile väga ilusasti”, ja itsitab jälle. No igatahes külvabki Mustafa (see on giidi siinmail täiesti haruldane nimi ) meid üle ohtrate legendide, lugude, faktide ja hea huumoriga. Enim lugu pean viimasest, sest see on ehe, just nüüd ja praegu toimuvast inspireeritud. Pealegi, on mul võrdlusmoment naaberbussi giidiga, kes lihtsalt kohal oleva (!) seltskonna peale rämedalt räuskas, kuna keegi, kes selle ehk oli välja teeninud ja keda isegi veel kohal polnud, oli 10 minutit hilinenud. Ma siiski kahtlen, kas kaugetest kantidest puhkama, meelt lahutama ja miskit uut teada saama tulnud bussitäie inimeste päeva (ja turismiterminoloogiliselt väljendatuna kogu tervikelamuse) rikkumine ning võimalik kehv tagasiside jääks kaalumisel sellele 10 minutile alla.
Moodsa elektribussikese moodsa peapaelaga nii umbes 70aastane juht ümises mõnusat mägede viisi ja tuletas sel moel meelde, et elu – see on ilus. Oli kohal olemise hetk kuningannade orgu turvavate, juba tuhandeid aastaid end helesinise taeva poole upitavate liivakivimägede vahelises kuldse tunni rahus.
Kunagise Teeba linna uhkus Karnaki tempel oma üle saja mitmekümnetonnise maalingute ja kivisse uuristatud sümboltekstidega kaetud taevasambaga ja siit alguse saava ligi kilomeetrise oinapealiste (!) sfinkside alleega (https://www.err.ee/1608416684/egiptuse-voimud-taasavasid-luxoris-suure-sfinkside-allee) on kindlasti külastamist väärt.
Lühikest lõbusõitu Niilusel, sihtkohaks kaldapealne lõunarestoran, ma ei osanud kuidagi eriliseks ja romantiliseks mõelda, filmides maalitud elevust ja idülli prügiselt kaldalt lilleliste istepadjakestega ehitud mootorpaati astudes ei kogenud. Kuningate org seevastu lummas, tekitas aukartust ja tahtmise igasse hauakambrisse sisenedes rahu rikkumise pärast andestust paluda. Palusingi. Aeg ja pilet võimaldasid vaid kolme hauakambri külastust, Tutankhamuni oma nr 62 (üks väiksemaid, muide) nende hulka ei kuulunud, see-eest näiteks Ramses I oma. Piisav, et hoomata nende matmispaikade sarnasust, erinevust, hauakambri rajamise töö meeletust, meistrite ja kunstnike, kirjutajate ülimaid andeid ja oskuseid. Küsimusi tekitas, kuidas nad julgevad rahvahulgad lasta neid hindamatuid väärtuseid kaema nõnda, et on võimalus pea kõike ka näpuga katsuda (mida ma siiski ei teinud). Eesti muuseumide koguhoidjad igatahes minestaks. Jah, võrratud, müstilised on need nn surnute raamatust pärit kirjed hauakambrite seintel, mis tegelikult räägivad sootuks järgmisesse ellu, uude maailma minekust, ja on praktiline juhend, mis peaks selle reisi ajal abiks olema.
Sellesinase (kummardus sõna kasutamise eest Jüri Kuuskemaale) praeguse argielu juurde naastes saan teile teada anda, et iga jõukas mees Egiptuses ehitab endale ise maja ja selle peale oma korteri kohale ka korteri oma lastele (või vaid poegadele, see jäi pisut segaseks), igale oma korruse. Ja katusele jäetakse põrnitsema harali metallarmatuurid – selge märk sellest, et maja pole veel valmis ja maksukogujal ei peaks siia asja olema. Siiski käivad majaehitusega kaasas igasugu trahvid ja vaidlused, mistõttu jõukas peab igatahes olema.
Ja veel – vanas Egiptuses peeti lehma väga oluliseks, lausa lemmikuks ja jumalannaks, neid oli vähe ja neid käidi kaugetelt maadelt toomas. Arusaadav ka, sest lehm toitis ju peret. Nii, et kui öelda oma naisele: “Sa minu lehm!”, on see tegelikult väga hästi öeldud. Ärge seda kodus järele proovige.
Tagasitee kulges mõnusas humoorikas ja nostalgilises meeleolus, vaadates bussi telekast juba enne minu ajaarvamist valminud fantastilist nõukogude kinošedöövrit “Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused”. Kuigi tegu pole eriti sügava filmiga ja kultuurigurmaanid võivad öelda “fuih!”, on see siiski minu tänane kultuurisoovitus. Egiptuse kultuuripärandiga tutvumise kõrval muidugi mõista. Märkasite ikka, et reisikorraldajal oli kogu klienditeekond läbi mõeldud. PS saime päeva jooksul ka kolm ootuste ületamise üllatust : banaani, jäätise ja tasuta tualeti külastuse.
Vaata ka Egiptuse reisipakkumisi.
