Uudised ja reisilood

Juba aastaid eelistab Kaido Haagen tassile kohvile tassikest teed. Või siis pigem ikka korralikku kruusitäit või kaht. Kohvi joob ta ainult siis, kui teed ei pakuta või saadaval on vaid ilmetuvõitu kotikesetee. Mis aga eelneb sellele, et lõpuks üks hõrk jook tassis ninasõõrmeid ja maitsmismeeli erutada saaks, seda käis Kaido uurimas legendarsel teemaal Tseilonil.

Tegelikult on nimi Tseilon mulle tuttav juba lapsepõlvest alates. Mu vanemad ei olnud just teegurmaanid, aga mitte ka kohvisõltlased Kuumaks hommikujoogiks olid vaheldumisi nii kui kohv kui ka tee, vahel harva kakao. Tollest ajast on mul meeles sigrimigriliste kirjade ja otstest väljaturritava fooliumiga Gruusia päritolu kuubikukujulised teepakid ja sekka veidi teistsuguse kujundusega, põnevust tekitava elevandipildiga pappkarbikesed.

Ilmselt sealtkaudu imbus mu teadvusse ka see veidi salapärase hõnguga nimi – Tseilon. Tollal muidugi ei tulnud pähe mitte mõttepoegagi sellest, et kunagi võiks ise oma silmaga seda eksootilist maad näha. Nüüd aga oli mul võimalus käia sõna otseses mõttes nuusutamas tee tootmist justnimelt sealsamas vahel ka Pisarasaareks kutsutaval Tseilonil, praeguse nimega Sri Lankal.

Sri Lanka teekasvandused

Sri Lankal kasvatatakse teed peamiselt saare mägises keskosas, mida varem kutsuti ka Mayarata’ks, singali keelest tõlgituna ‘illusioonide maaks’, kuna seal pidavat elutsema palju deemoneid, vaime ja muid tonte. Teeistandusteni jõudmiseks tuli mul selja taha jätta soojad liivarannad ja asuda mööda serpentiinidena kulgevaid mägiteid tõusma üha kõrgemale ja kõrgemale, sihiks umbes 2000 meetrit üle merepinna asuv Sri Lanka tuntumaid teekasvatuspiirkondi Nuwara Eliya. Kompensatsiooniks jaheduse ja niiskuse eest saab selle tee ettevõtnu lõikavalt värske õhu ja hunnitud vaated teepõõsastest rohetavatele mäenõlvadele. Teeilma sisenemiseks avas mulle lahkelt oma uksed Mackwoodsi teevabrik Labookellie’s.

Roheline, must ja valge tee

Ükskõik milline teepuru – roheline, must või valge – ka lõpuks tassi kuuma veega tõmbama pannakse, saab kõik alguse ühest ja samast teepõõsast, ladinakeelse nimetusega Camellia sinensis. Teekorjajad, pea eranditult naised, nopivad põõsaokstelt vaid kaks tipmist pehmet lehte. Seljal olevasse kotti mahub umbes 20 kilo värskeid teelehti ja keskmiselt jõuab iga korjaja täita päeva jooksul neli kotti. Sama põõsa juures ollakse tagasi umbes nädala pärast, siis on korjamiseks valmis uued võrsed. Värskuse ja kvaliteedi säilitamiseks transporditakse kotid istandustest tehasesse võimalikult kiiresti.

Teelehtede esmane kuivatamine (1), mida on õigem vahest närvutamiseks nimetada, võib sõltuvalt lehtede ja õhu niiskusest kesta 10–18 tundi. Järgmisena (2) ootab teelehti ees trummel, kus neid keerutatakse ja rullitakse umbes poole tunni jooksul nii, et puruneksid lehtede rakuseinad ning rakuvedelikud ja ensüümid saaksid vabaneda.
Seejärel lähevad rohelise ja musta tee teed lahku. Roheliseks teeks saavad lehed lähevad otse lõplikule kuivatamisele.

Mustaks teeks saavaid lehti aga ootab ees purustamine (3) ja paari-kolmetunnine fermenteerumine-oksüdeerumine (4), mille käigus moodustuvad erinevad maitse- ja lõhnaained ning värvus tumeneb mustjaspruuniks.

Pärast paarikümneminutilist lõplikku kuivatamist (5) antakse kõikidele teedele sobiv gradatsioon ning tee puhastatakse, sorteeritakse ja pakitakse.

Sellega võib protsessi lõppenuks lugeda ja teepuru on tarbimiseks valmis. On üsna tavapärane, et teelehe teekond noppimisest kuni pakendamiseni ei kesta üle 24 tunni.

Tee valmistamine

Teejoogivalmistamiseks on sadu meetodeid ning igaüks peab ise nende seast leidma just endale kõige sobivama(d). Paljud peavad parima maitseelamuse saamiseks kõige õigemaks juua teed ilma igasuguste lisanditeta, kuna väidetavalt olevat teele piima ja suhkru lisamist alustanud inglased justnimelt selleks, et peita veidi kesisema kvaliteediga tee puudulikke maitseomadusi.

Minu eelistuseks on aastaid olnud tee vähese suhkruga. Paar aastat tagasi tekkis Indias aga positiivne suhe ka sealse masala chai’ga, milles lisaks piimale kasutatakse ka erinevaid maitseaineid. Enne seda olin piimaga teed joonud vaid vene kroonus, kus karauulis olles kahest žiletist ja tikkudest meisterdatud “kipitilnikuga” endale teepurust, veest ja “sgušjonkast” kuuma jooki tegime.

Loomulikult püüdsin ma mööda Sri Lankat ringi rännates võimalikult palju eri sorti teed juua. Parima tassi teed sain ma reisi viimase päeva õhtul, kui mööda Kalpitiya peatänavat kulgedes jäi mu teele Kalpitiya Bakehouse ja ma otsustasin seal õhtuooteks mingi kohaliku küpsetise ja tassikese teed võtta. Tagasihoidliku, kui mitte öelda ilmetu sisustusega teemaja peremees Hanfal valmistas teed õige omapärasel viisil.

Alustuseks lusikatäis kondenspiima umbes pooleliitrise šeikerilaadse alumiiniumnõu põhja. Seejärel teises tassis teesõelas olevale musta tee purule peaaegu keevat vett peale, veidi solgutamist ja loksutamist umbes 15 sekundi jooksul ning seejärel saadud tõmmis kondenspiimale peale. Lusikaga segamise ajal timmimiseks veel veidi kuuma vett, kaks korda tassist tassi ümbervalamist ning joomiseks paraja temperatuuriga ja suurepärase maitsebuketiga tee oli valmis. Mu maitseretseptorid nõudsid lisaks veel kaks tassitäit seda imetabast, just sellesse hetkesse sobivat jooki.

Fakte teest

• SRI LANKA sai suureks teekasvatusmaaks pärast seda, kui ülemöödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel Hemileia vastatrix’i nimeline seenhaigus hävitas seal pea kõik kohviistandused ja midagi tuli nende asemele istutada.
• TEEPÕÕSAS on igihaljas taim, mis võib kasvada kuni 10 meetri kõrguseks.
• KUIVATADES väheneb teelehtede kaal neli korda, ühe kilo teepuru saamiseks tuleb korjata neli kilo värskeid teelehti.
• ÜHE TUNTUIMA legendi järgi valmis esimene tass teed aastal 2737 e.m.a, kui Hiina imperaator Shen Nong reisil olles teepuu all puhkepausi pidas ja joogiks vett keetis. Kogemata potti kukkunud lehed andsid aga veele nii omapärase maitse ja lõhna, et imperaator otsustas selle joogi oma õukonna menüüsse võtta.
• VARASEMATEL AEGADEL, kui Inglismaal veel teed ei tuntud, joodi seal hommikusöögi kõrvale kalja või õlut.
• AMEERIKLASED on ainsad, kes tarbivad jääteed rohkem kui kuuma teed.
• TIIBETIS lisatakse teele jakivõid.
• IRAANLASTEL on teejoomise ajal tükk suhkrut hammaste vahel, Eestis pistavad vanausulised Peipsi ääres põske tüki koorekommisuhkrut ja rüüpavad teed peale.
• ÜHELT TEEPÕÕSALT võib lehti korjata kuni 50 aastat.
• KOTIKESETEE tuli esmakordselt turule aastal 1904. tänaseks on selle osakaal tarbimises tõusnud 95 protsendini.
• NAGU KOHVIPAKSULT, nii võib ka teelehtedelt tulevikku ennustada. Seda “teadust” nimetatakse tassoloogiaks.
• BIRMA on maa, kus teile võidakse teed pakkuda ka … söömiseks. Neil on eriline teelehtede omas mahlas hapendamise meetod, mille tulemust eriti tähtsatel puhkudel serveeritakse.
• TEEPUUÕLIL pole teepõõsaga midagi ühist.

Kui Sri Lanka Sulle huvi pakub, loe ka blogilugu Sri Lanka loomade lood ning Sri Lanka – võimalik, et maailma parim saar. 

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2014.
Tekst ja pildid: KAIDO HAAGEN
Taustapilt: Shutterstock