Sri Lanka – võimalik, et maailma parim saar
Lonely Planeti 2013. aasta parimate reisisihtkohtade edetabelis kuulub esimene koht Sri Lankale. „Maailma parim saar”, on selle India ookeanis lesiva riigi kohta arvanud ka maailmarändur Marco Polo. Mul ei jää muud üle kui nõustuda – Sri Lanka vist tõesti on maailma parim saar.
Mina sattusin Sri Lankale ja tegelikult üldse Aasiasse esimest korda selle aasta oktoobris. Et ma ei ole varem Aasias käinud, ei pretendeeri ma arvamusliidriks, aga ometi tundub mulle, et esimeseks Aasia-kogemuseks on Sri Lanka parim võimalik koht. Sel on kolm peamist põhjust.
Esiteks, Sri Lanka on võrreldes lähimate naabrite India, Tai, Vietnami, Kambodža, Malaisia ja teistega palju puhtam ja tsiviliseeritum ning kultuurišokki seega tõenäoliselt ei teki. Elu Sri Lankal on tunduvalt rahulikum kui kusagil mujal Aasias, kinnitasid mulle kogenumad Aasia-rändurid.
19. sajandi algusest 20. sajandi keskpaigani kestnud Briti ülemvõim on peale teekultuuri ja raudteeliikluse jätnud jälje ka elusse-olusse üldisemalt. Näiteks inglise keelt mõistetakse ja räägitakse üsna laialdaselt ning ka enamik silte on dubleeritud inglise keelde. Suurt kultuurišokki seega ei teki.
Teiseks, Sri Lanka on tänu oma suhtelisele kompaktsusele (65 000 km2; 1,5 korda suurem kui Eesti) võrdlemisi kergelt hoomatav ja ühe reisi jooksul haaratav. Kuigi internetis Sri Lanka teede eest tihti hoiatatakse, olid suuremad teed küll võrdlemisi korralikud ning rongi- ja bussiliikluski päris tihedad.
Nädalast jääb kogu Sri Lanka saare ülevaatamiseks ilmselt väheks, aga 10-päevase reisiga jõuab tähtsamatele vaatamisväärsustele ringi peale teha küll. Kui paar päeva ka rannamõnudele arvestada, on 2-nädalane reis täitsa paras.
Kolmandaks, Sri Lankal on väga mitu nägu, mis alles Aasiat avastavale turistile tähendab, et ühe reisi jooksul saab kogemusi palju ja erinevaid. Näiteks iidsed templid ja stuupad, karrid ja muu köögikunst, elevandid ja džunglid, tuk-tukid (Sri Lankal nimetatakse neid küll three-wheeler’iteks) ning kirevad eraomandis bussid, mis liinireise teevad – kõike seda kohtab ka teistes Aasia riikides.
Maailma parimaks saareks teevad Sri Lanka aasta läbi soe ja niiske õhk, lõputu hulk eksootilist rohelust ning kõigutamatult sõbralikud ja toredad inimesed. Sri Lanka on soe ja sõbralik paik. Pilku püüavad üdini naiselikud kirevates sarides naised, hooletult ümber puusade mähitud seelikutes mehed, sigrimigrine singali tähestik, kaunid maastikud, iidne kultuur ja loomulikult ahvatlevad rannad.
Vaatamisväärsusi on Sri Lankal palju ja need on eriilmelised. Kuna mu reis kestis napilt nädala, ei jõudnud ma uudistada pooltki sellest, mis saarel on pakkuda. Annan aga siiski ülevaate neist vaatamisväärsustest, mida külastasin. Loodan, et leiad neist inspiratsiooni kaunist Sri Lankat külastada.
Pinnawela elevantide turvakodu
Elevandiorbude turvakodu loodi 1975. aastal selleks, et haavatud ja maha jäetud elevandibeebisid kaitsta. See asub umbes 90 km kaugusel Colombost Kandy suunas. Praegu elab Pinnawelas ligikaudu 70 elevanti, keda on parim jälgida ennekõike kella 9.30–10 ajal hommikul või 13–14 ajal pärastlõunal, kui neid toidetakse, või 14–14.30 ajal, kui nad jõele vett jooma ja suplema jalutatakse.
Üldiselt on elevant Sri Lankas püha loom, nende tapmine ja vigastamine on seadusega karistatav. Metsikuid elevante kohtab liikumas ennekõike eha ja koidu ajal ning seda nii rahvusparkides kui ka väiksemates külades. Peale metsikute elevantide elab Sri Lankal endiselt ka paarsada koduelevanti, keda maapiirkondades endiselt raskuste tõstmiseks jms kasutatakse.
Emotsioon elevantide orbudekodust on minu jaoks siiski pigem kurb kui lahe. Elevantidel on jala ümber ketid ning nende seas liigub talitajaid, kes neid tokkidega torgivad, kui nad midagi kahtlast teevad – näiteks turistide käest rohututte norivad ja suhtlema kipuvad. Vaatama tasub neid minna aga ennekõike koos lastega: jõesängi mööda liikuv elevandikari on kena vaatepilt ning vees mängivad väikesed elevandipojad väga armsad.
Dambulla koopatempel
Sri Lanka nn kultuurikolmnurka kuuluv koopatempel kujutab endast 150 meetri kõrgust ja jalamilt 2,5 km ümbermõõduga kaljut, mille sisse on uuristatud muljetavaldav 1. saj eKr pärit templikompleks. Need koopad andsid maa iidsest pealinnast Anuradhapurast põgenenud kuningas Walagambale peavarju, kui ta 14 aastaks eksiili saadeti. Troonile naastes otsustas ta koobastesse rajada saare kõige suurejoonelisema templi.
Kokku leidub templites sadu Buddha kujusid. Neist silmatorkavaim on 14 meetri pikkune lamav Buddha esimeses koopas. Koopa seinu ja lagesid katavad freskod, mis on kogu saarel kõige vanemad.
Parim on templikoopaid vaatama tulla varahommikul, kui päike ei ole veel liiga kõrgel. Esiteks on mäkkeronimine paras katsumus ning seda on mõnusam teha, kui päike lagipähe ei paista. Vett tuleks kaasa võtta ja müts pähe panna, on kergem. Teiseks kütab päike templiõue kivid tulikuumaks ja kuna templisse tohib siseneda vaid paljajalu, meenutab seal liikumine vägisi filmi „Kass kuumal plekkkatusel”.
Minneriya rahvuspargi džiibisafari
Minneriya rahvuspark laiub kokku 8889 hektaril ning on ennekõike tuntud suure elevantide populatsiooni poolest. Järve äärde jooma kogunemas on neid nähtud korraga kuni 150.
Peale elevantide elab rahvuspargi territooriumil pühvleid, metssigu, šaakaleid, krokodille, hirvi, leoparde, loendamatult ahve, linde, roomajaid, kalu ja liblikaid. Sissepääs rahvusparki asub Ambagaswewas, 6 km Habaranast Polonnaruwa poole. Kontorihoone on kohe tee kõrval.
Kuigi kõlab uhkelt, nägime meie oma safaril vaid elevanditagumikke, põõsaste vahel viirastuvat šaakalit, paari ahvi ja linde. Sagedamini Sri Lankal käinud turismitöötajad teavad rääkida, et Yala rahvuspark pidi põnevam olema, loomi liigub rohkem.
Matale vürtsiaiad
Matale piirkond on tuntud selle poolest, et kliima on seal maitsetaimede kasvatamiseks ideaalne. Seetõttu on Colombo-Kandy tee peale jäävas Matale ja Mawanella piirkonnas rohkesti maitsetaimeaedasid. Kaneeli, kardemoni, kakaod, sidrunheina, aaloed ja muid maitsetaimi tutvustavad neis aedades giidid, kes räägivad nii taimede kasvatamisest kui ka sellest, mida nendega peale hakata.
Loomulikult on enamikus aedades olemas ka poekene, kust maitsvat kraami kaasa osta. Teha seda sealt aga pigem ei soovitaks, sest tavalisest toidupoest saab sama kraami kätte tunduvalt soodsamalt.
Kandy ja hambatempel
Tegu on Sri Lanka suuruselt teise linnaga ning iidsete kuningate ajastu viimase pealinnaga. Kandyt peetakse Sri Lanka üheks maalilisemaks linnaks ning ta kuulub sellisena ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Uudistada tasub linna kuulsaimat vaatamisväärtust – kuldse katusega Buddha hamba templi kompleksi.
Meie jalutasime ka linna botaanikaaias, mis oli küll hästi kena, aga mingit ahhaa-elamust me sealt ei saanudki. Kõige enam elevust tekitas Juri Gagarini istutatud puu, mille kosmonaut 1961. aastal sinna sõpruse märgiks istutas. :)
Rongisõit Kandyst Nuwara Eliyasse
Kui soovite saada paremini tuttavaks Sri Lanka ehk Tseiloni teega, soovitan esimese asjana osta endale piletid rongile, mis viib Kandyst Peradeniya jaamast Nanu Oyasse. Kui õnnestub saada piletid esimese klassi vagunisse (konditsioneeritud, suurte akende ja korralike tualettruumidega), on elamus garanteeritud – akende tagant mööda libisevad vaated on meeliülendavad.
Eriti mõnus on möödalibisevaid maastikke ja külaelu jälgida vaatlustekilt, mis kujutab endast lahtist vaguniosa, mis justkui terrassina esimese klassi vaguni juurde kuulub. Sõit võtab aega umbes kaks tundi ja vaated lähevad järjest vingemaks. Teeistanduste piirkonda jõuab rong kuskil kahetunnise sõidu järel ja siis ei suuda keegi enam fotokat käest panna!
Teeistandused ja Nuwara Eliya
Nuwara Eliya piirkond on Sri Lanka kõrgmaa, kus asuvad saare teeistandused. Kui mujal Sri Lankal aastaaegasid praktiliselt ei eksisteeri, siis Nuwara Eliyas on need lillede õitseaja järgi siiski eristatavad. Eriline õierohkus valitseb märtsist maini ja augustist septembrini.
Just Nuwara Eliya ümbrus on piirkond, kus Briti ülemvõim Sri Lankal kõige paremini tunda on – koloniaalstiilis arhitektuuris, linna keskel asuvas Victoria pargis, ratsavõistlustes ja jahedates õhtutes. Ligikaudu 2000 m kõrgusel asuvat piirkonda kutsutakse seetõttu vahel Väikeseks Inglismaaks.
Teed istutati Sri Lankale esimest korda 1824. aastal, kus paar Hiinast toodud taime Peradeniya botaanikaaias mulda pandi. 1873. aastal eksportis Sri Lanka Londonisse veel tagasihoidlikud 10 kg teed. Tänapäeval kasvab tee rohkem kui 200 000 hektaril ning eksport ulatub 300 miljoni kiloni aastas. See teeb kogu maailma teeekspordist 25% ning tähendab Sri Lankale maailma suurima teetootja staatust.
Tee valmistamise protsessiga saab lähemalt tutvuda teevabrikutes; üks neist on näitek Blue Fields. Kogu teevabrikut täidab värske tee imeline õrn lõhn. Kena singali neiu tutvustab soovi korral vabriku masinaid ja teesorte ning kui veab, õnnestub kohata ka teekorjajaid.
Loomulikult kuulub asja juurde ka teepood, kus tutvustatud ja testitud teesid kaasa saab osta. Hinnad on mõistlikud ja tee värske!
Nuwara Eliyast tagasi sõites (bussi- või autosõit Kandysse pakub samuti väga lahedaid vaateid, ei jää rongisõidule palju alla) jääb tee peale 330 m kõrgune mitmeastmeline Rawana Ella kosk. Et selle juurde pääseda, tuleb kõndida läbi maja ja restorani, aga raha selle eest ei küsita. Kosk ise on kaugemalt vaadates maaliline, sest langeb kõrgelt kaljult rohelust ja lilli täis orgu. Kuigi kivitrepp viib ka päris kose jalamile, on vaated kaugemalt siiski paremad ja ilusamad. Teist korda seda ronimist ette ei võtaks!
Galle linn ja fort
UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Galle on Sri Lanka kõige huvitavama ajalooga linn, mis on pikalt täitnud olulise sadama rolli. Kaks kuulsaimat vaatamisväärsust linnas on majakas ja sadam ning loomulikult ka Hollandi kindlus.
Fordi rajajad olid tegelikult portugallased, kuid 1663. aastal võtsid hollandlased selle üle ning ehitasid kindlusele uue, kõrgema sisemüüri. Kahe müüri vahelt kulgeb kaetud käik, mis ühendab keskbastioni kahe poolbastioniga. Forti sisse pääseb nii autoga kui ka jalgsi ning see on üsna mõnus koht jalutuskäiguks.
Kosgoda kilpkonnade haudejaam
Kosgoda merikilpkonnade haudejaam kujutab endast kümmekonda basseini mere kaldal, kus võib näha erinevas vanuses viit sorti kilpkonni. Haudejaama töötajad ostavad kilpkonnamune külaelanikelt ja kaluritelt ning hoiavad neid soojas liivas, kuni neist pojad kooruvad. Paar päeva hoitakse koorunud poegi merevees, kust need siis öösel merre lastakse.
Kahepäevased kilpkonnapojad on tõenäoliselt ühed armsamad elukad, keda te kunagi kohtate! Kindlasti soovitan seda külastada – isegi kui lapsi kaasas ei ole. See on emotsionaalne ja hariv kogemus.
Autor Rawana Ella kose juures Nuwara Eliya lähistel
Veel paar mõtet, mida Sri Lankale sõites silmas võiks pidada
- Kohaliku raha kurss on ca 1:170 ehk ühe euro eest saab 170 ruupiat. Eestis vahetab Sri Lanka ruupiaid hetkel ainult Eurex, kusjuures kurss oli isegi soodsam kui kohapeal lennujaamas. Nutikas oleks aga Eurexisse ette helistada ja uurida, kas neil parasjagu ruupiaid kohapeal on. Kui ei ole, saab vahetada Colombo lennujaamas. Hädapärast saab Sri Lankal ka dollaritega hakkama, turistipaigad võtavad neid üsna meelsasti vastu ja hotellides vahetatakse ka, kuid soodsam on muidugi arveldada kohalikus rahas.
- Ilm on Sri Lankal ööpäev läbi u 30 kraadi ja isegi vihm on soe, seega pikad varrukad on vajalikud ainult kaitseks moskiitode eest. Kui aga Nuwara Eliyasse lähete, on muidugi teine lugu – seal kulub kampsun ära ning hotellis magamiseks ei teeks ka villased sokid paha. Igaks juhuks!
- Sri Lankal malaariaohtu ei ole, küll aga esineb seal Dengue-palavikku. Seda ei saa ennetada, seega on mõistlik moskiitode eest end kaitsta. Võta kaasa sääsetõrjet! Erinevalt malaariasääskedest lendavad Dengue-palavikku kandvad sääsed ka päevasel ajal. Rohkem esineb seda haigust rahvarikastes piirkondades, eelkõige Colombo ümbruses.
- Kõige olulisem sõna Sri Lankal on ayubowan, mis tõlkes tähendab „olgu sul pikk elu” ja mida lausutakse tervitades. Viisakas on vastata sama sooviga.
Vaata lisa: