Tansaania – hakuna matata
Kuidas teile meeldiks uinuda savist hütis, mille seina tagant kostab öösiti kriiskamist, justkui oleks verejanuline vampiir aia vahele kinni jäänud? Eriti teades, et kusagil pimeduses kõnnib püssiga valvur, olles valmis elevandirünnakuks. Tere tulemast metsikusse Aafrikasse, kutsub seal esimest korda käinud Annekreet Heinloo.
Ühel ilusal juulikuu alguse varahommikul Dar es Salaami lennujaamas täidan ära immigratsioonikaardi ja tasun 50 USA dollarit viisalõivu. Teisel pool turvaväravaid ootavad mind Hollandi afrofiil ja loodusfotograaf Vincent ning kohaliku turismifirma boss Ahmed, kogu meie krempel pakitakse safariautoks ehitatud Land Roverisse ja teekond Lõuna-Tansaania südames asuvasse Selous’sse võib alata.
Eelmainitud vampiirikisa tekitab tilluke suurte silmadega leemurlane galaago, primaat, keda rohkem tuntakse bush baby nime all. Tundub uskumatu, et üks nii väike ja nii armas olend suudab selliseid läbilõikavalt võikaid detsibelle tekitada.
Tansaania moodi elukorraldus
Džunglihotellis ehk lodge’is elades tuleb esiteks tutvuda ka pisut uutmoodi elukorraldusega. Tõustakse vara ja magama minnakse samuti vara. Isegi peenemates paikades on elekter olemas ainult õhtul ja ka siis piiratud koguses, pärit generaatorist, mis kusagil aianurgas tärisedes inimesi õnnelikuks teeb.
Näiteks tuleb arvestada, et WC on turistidele mõeldud ülim austusavaldus, aga kui elektripuudulikel aegadel vett ei ole, siis vett ei ole. Ei vetsupotis ega kraanikausis. Soe vesi ja veesurve on samuti luksus ja seda õnne tuleb ära kasutada, kui personal boileri alla lõkke teeb, ja seda pärast lõunal, mitte harjumuspäraselt hommikul, kui ainuke energiaallikas on tõusev päike. Ei mingit elektrit.
Kuigi esialgu võib kellaviiene ärkamine tunduda piinamisaktina, siis loodusega samas rütmis elamisega harjub kiirelt ning Aafrika päikesetõusud džungli veeres on vist küll kõige ilusamad maailmas. Ka safarile loomi otsima minnakse varahommikul, mil neid liigub ringi kõige rohkem.
Safari viib loomade juurde
Minu esimene kaelkirjak traavib päikesetõusuvärvide taustal üle džunglilennuvälja, aga siis ma veel ei tea, et mõne päevaga muutuvad kaelkirjakud umbes sama tavaliseks kui lehmad Eesti karjamaal. Kaelkirjakud on nunnud! Suured, väikesed, keskmised, üksikud, kaksikud ja karjakaupa – vahel pistavad nad oma naljaka aegluubis kapakuga puude vahele plehku, aga teinekord silmitsevad sind uudishimulikult nii lähedalt, et näed nende ilusaid suuri kaardus ripsmeid.
Metsikud elevandid on pisut hirmuäratavamad, kuna väidetavalt võib vihane elevant safariauto kerge vaevaga ümber lükata ja lömaks tampida. Kui suur isaelevant ootamatult otse meie ette tee peale astub, vajutab mu uus seikluskaaslane, kohalik loodusgiid Rajab piduri kiirelt põhja, nii et ma peaaegu autost välja lendan. Rajab tagurdab autot ettevaatlikult, et vant minema lasta, kuid viimane on otsustanud keset teed seisma jääda ja meiega tõtt vahtida. Korraks hoiame kõik kolmekesi hinge kinni ja siis liigub auto endiselt tagasikäiguga minema, lihtsam on uus rada leida, kui elevandiga maid-teid jagada.
Lõvid. Nii uskumatu kui see ka pole, aga kõigist loomadest õnnestub mul neid kõige lähemalt näha. Esimene üheksapealine kari kiisukesi lamab otse tee ääres, nii et kui auto kõigest paari meetri kaugusel seisma jääb, tuleb korraks tahtmine tooli alla peitu pugeda. “Tehke oma paar klõpsu ära ja sõidame edasi!” Poisid ainult naeravad ja auto ei liigu kuhugi. Keskpäev muutub aina talumatumalt kuumaks, nii et tahaks hea meelega koos lõvidega põõsa alla pikali visata. Nad tunduvad mõnusad pehmed ja rahulikud seal lesides. Üks keerab ennast isegi selili ja mõnuleb, kõht taeva poole, nagu tavaline peesitav kodukass.
Järgmiseks komistame veel kolme noore isaslooma otsa, aga superhetk tuleb põõsaste vahel, kus on kari emalõvisid tibatillukeste simbadega .. ja äsja mahamurtud gnuu. Üks emasloomadest lõõtsutab valjult, tema kihvad on verised, teised toimetavad korjuse kallal ja kuulda on kõrvulukustavat matsutamist. Mokad verised, käivad loomad üksteise järel maiustamas ning lõpuks lastakse ligi ka kutsikad.
Seda kõike kolme meetri kauguselt pealt vaadata tundub ulmeline. Kõige kõhedust tekitavam kogu loo juures on see, kui seesama lõvilõrr sulle otse silma vaatab. See on verd tarretama panev hetk. Nendes silmades, mis end sinu külge puurivad, on midagi nii müstilist, et pole kahtlustki, kes esimesena pilgu ära pöörab. Brr.
Kui ma esiti arvasin, et see lõputu loomade vahtimine tüütab kiirelt ära, siis tegelikult tekkis hoopis hasart. Oma panuse sellesse andis fotojaht, sest kaamera püüdis kinni ka pisemad põõsas istuvad linnud või kaugemal puu all pikutavad šaakalid, nii et looma- ja linnuriigi värvikirevuse puudumise üle meil kurta ei tulnud.
Meie giid Rajab
Kogu reisi saatis meid Dar el Salaamis sündinud 31-aastane Rajab, kes on aastaid loodusgiidina töötanud ning tunneb lõunapiirkonna džungleid nagu oma viit sõrme. Tema pilk on nii treenitud, et isegi autot juhtides võib ta oma selja taga märgata kellegi kõrva põõsavilus liigutamas, ja ta ütleb kõigest kauguses paistva silueti põhjal, mis looma või linnuga on tegu.
Rajab on üks toredamaid inimesi, keda ma viimasel ajal kohanud olen, aga nii veidralt joonistub välja, kui erinevatest maailmadest me kõik pärit oleme. Meie tõed ei ole ilmtingimata kellegi teise tõed ja vastupidi. Isegi kui me kõikvõimalikel teemadel familiaarselt naljatleme ning räägime oma tulevikuplaanidest (Rajab tahab alustada isiklikku turismifirmat nimega Before Dark Adventres), on mitu läänemaailmale omast asja tema jaoks täiesti võõrad.
Üks väike näide – Rajab ei oska ujuda ning pole kunagi ookeanis ega basseinis suplemas käinud. Tema jaoks lihtsalt pole enesestmõistetav, et inimloom tahab vabatahtlikult vees aega veeta. Muzungu’d (valged) on selles osas võrdlemisi veidrad, muudkui räägivad palavaga, et tahaks ujuda ja ujuda.
Annekreet külalastega tantsupeol.
Didi põnevad seiklused
Mloka külas liitub meie seltskonnaga Rajabi sõber Didi, kelle isa ja vanaisa olid jahimehed ning tundsid ja teadsid kõiki džunglitarkusi. Tal on väikese kogukonna kohta ebatavaline kolledžiharidus ja ebatavaline töö – Didi on self employed. Töötanud mõnda aega looduskeskuste ja turismifirmade heaks, otsustas noormees, et tema tahab asju teha omamoodi, ja nii sai Didist suur hitt. Ta teebki asju teistmoodi kui teised: meie matkale ilmus ta oma esiisade kombel õlgedest punutud “kleidis” ja hambuni relvastatult – kirve, oda ning köiega.
Matk Didi seltsis on nagu teatrietendus. Kui ta selgitab, kuidas lõvist jagu saada, elevandi eest plehku pista või pühvlit lollitada, käib selgituste juurde põhjalik näitemäng, kuidas täpselt kurjale kaslasele liiva silma pilduda või märatseva londilise eest puu otsa pageda. Didi matsutab erinevaid lehti, näsib puitu ning maitseb elevandi kakat, samal ajal selgitades, miks üks või teine asi inimhingele hea on. Elevandikaka koha pealt ma natuke kahtlen, aga muus osas võib täitsa aru saada.
Seejärel tuleb sooritada püha rituaal ahvileivapuu juures, mida siinkandis peetakse võimsaks ja pühaks. Baobabid on jändrikud mürakad, legendi järgi peadpidi maasse torgatud kuradid. Väledalt kui ahv ronib Didi paljajalu puuhiiglase otsa ning alustab laulu, mis palub tseremoonial viibijatele õnne ja headust. Džungliõhk säriseb kummalisest energiast ja mul on pärast veel tükk aega külmavärinad ihul.
Aafrika inimesed on sõbralikud
Aafrikas on tore see, et üldiselt on kõik inimesed väga sõbralikud. Mitte pealetükkivad, nagu Indias võib kohata, ja mitte pelglikud nagu Lõuna-Ameerikas. Nii tutvume mister White’iga, kes pursib kohutavat inglise keelt, aga kutsub sellest hoolimata oma kodu vaatama. Mister White on kohalik torumees, kuigi ma päris täpselt ei tea, mis torusid tal seal parandada on, kuna enamik külast elab muldonnides. Kaks nädalat veedab ta ühe naise ja perega ning sõidab siis kaheks nädalaks Zanzibarile oma teise naise ja pere juurde.
Udzungwas matkame kahe külapoisiga, Godfrey (tema pere on katoliiklased, sellest nimi) ja muslimist Aruniga hotelli taga mägedes koskede ja kaskaadide juurde, sulpsame jahedasse vette, pritsime üksteist ja hullame. Vaimustunud hollandlane Vincent klõpsib muudkui pilte. Morogoros käime kohalikega kanuusõidul ja keelebarjäärist hoolimata viskame ühe kena vildaka naeratusega noormehega jõekaldal hundirattaid.
Vincent imestab, milles seisneb minu saladus käia ringi ja tõmmata inimesi seiklustesse kaasa. Saladus on väga lihtne – naerata ja pane nad mõistma, et sa pole neist parem. Kui fotograaf meie paadimatka alguses ohjeldamatult aevastab, püsivad kõigi näod süngelt viisakad ja tõsised, et mitte rikast eurooplast pahandada. Kui mina ohjeldamatult naerma purskan, rõkatavad peagi kõik – jää on murtud ja edasi rohkem kui lõbus.
Millise mulje Tansaania jättis?
Küllap saab Aafrikasse ka teistmoodi reisida. Tansaania on eelkõige tuntud põhjaosas asuva Serengeti rahvuspargi poolest, kus ühte lõvi ajab taga kümmekond autot, kohalikke elanikke õnnestub peaaegu täielikult vältida ning majutumiseks on kujunenud mugav ja luksuslik lodge’ide võrgustik.
Lõunas Southern Circuit’il aga imeb see imeline maa sind endasse, külvab üle kleepuva tolmuga (sadu ja sadu kilomeetreid mööda keskmaad, kus vihmahooaeg on osa teedest minema uhtunud) ning viib sind läbi lopsakasse rohelusse uppunud tõelise Aafrika.
Ava vaid oma meeled, võta vastu kõik võimalused, mis sul antakse, ning lepi sellega, et enamasti ei lähe nii, nagu plaaninud oled. Siin ei ole kohta pirtsakale turistile, kes lämbuks Tansaania südames iseenda piirangute kätte. Või nagu Didi ja Rajab mulle suahiili keeles laulavad – hakuna matata (ei muretse!)
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2013. Loe ka 2005 aastal Estravelleris ilmunud lugu “Fotosafari Tansaanias“.