Uudised ja reisilood

Estraveli äriklienditeeninduse osakonna vanemreisikonsultant Külli Kivi külastas õppereisi raames värvikirevat Marokot. Loe reisimuljeid ja vaata reisipilte.

Novembri alguses pakuti mulle suurepärast võimalust teha tutvust Marokoga. Suuri ootuseid mul ei olnud aga Maroko suutis väga meeldivalt üllatada. Tegemist on ülimalt mitmekesise, värvikireva ja põneva riigiga. Lennud toimusid Air Balticu liinilendudega mugavalt läbi Riia. Lend Riiast Marrakechi võttis aega 5 h 30 min. Kindlasti soovitan ette tellida ka toidu. Toiduvalik Air Balticu lendudel väga lai ja maitses samuti väga hästi. Maroko võttis meid vastu suviselt soojalt. Sõit lennujaamast Marrakechi linna võttis aega ca 20 minutit.

Reisi vältel külastasime erinevaid piirkondi ja linnu – värvikirevat Marrakechi, surfarite paradiisi Taghazouti, pikkade liivarandade poolest kuulsat Agadiri ja väikest külakest Atlase mägedes.

Marrakech

Esimeseks ööbimiskohaks oli meil Jadali hotell. Tegemist oli väga armsa 5* Boutique hotelliga, mille katuselt avanes imeline vaade Marrakechi linnale. Asukoht oli suurepärane, vaid 15 minuti jalutuskäigu kaugusel El-Fna väljakust. Toad olid väga maitsekalt kujundatud, suure rõduga. Hotelli katusele oli rajatud roheline oaas, võrratu vaatega basseini ja basseinibaariga. Hotellil on ka olemas SPA.

Hilist lõunat sõime Marrakechi linnas asuvas Les Jardins Du Lotus restoranis. Tee sinna restorani oli üsna hirmuäratav – suure tänava äärest suundusime mingite imelike müüride vahele. Tundus, et tegemist on justkui mahajäetud linnaosaga. Siis aga hakkas tunneli lõpus paistma valgus ja olime saabunud sihtkohta – Les Jardins Du Lotus restorani. Hingematvalt ilus koht ja ülimaitsev söök. Meie saabudes oli väljas veel valge aga mida hämaramaks läks, seda kaunimaks kõik muutus. Väga maagiline koht ja soovitan soojalt.

Kõhud head ja paremat täis söödud, suundusime jalutuskäigule Marrakechi Medinasse (vanalinna). Sellist melu ei osanud ma küll ette kujutada. Marrakechi suurim vaatamisväärsus st sealne peaväljak Jemma el-Fnaa oli paksult rahvast ja tossu täis, müra oli kõrvulukustav. Kui päevasel ajal toimetavad väljakul värske mahla pressijad, maotaltsutajad, jutuvestjad, trummimängijad, akrobaadid, kirjade kirjutajad jne, siis õhtuhämaruses ilmuvad väljakule mehed oma vankritega, võtavad välja pliidid, lauad, toolid ja hakkavad süüa tegema/pakkuma. Toidu valik on muljetavaldav. Kui suures rahvamassis ennast hästi ei tunne, siis saab seda melu jälgida ka väljaku ääres asuvate kohvikute/restoranide katuseterrassidelt.

Väljakult kulgevad tänavad souk`i ehk turule, kus müüakse kõikvõimalikke asju vürtsidest kuni mööblini välja. Kõik kaup valmistatakse käsitööna seal samas asuvates töökodades. Siin töötavad sepad, tislerid, vaibakudujad, lõngavärvijad jne. Kitsastel tänavatel kõndides tekib selline tunne, et oleks sattunud justkui ajas tagasi.

Kahjuks jääb meie aeg Marrakechis ilmselgelt liiga lühikeseks ja järgmisel hommikul alustame juba teekonda surfarite paradiisi Taghazouti.
Sõit rannikule võtab meil aega ca 5 h. Tee kulgeb mööda võimsast Atlase mäestikust. Teed on väga korralikud.

Taghazout

Lõunaks jõuamegi oma teise sihtkohta Taghazouti. Taghazout oli varem väike kaluriküla, mis tänaseks on täis ehitatud uhkeid hotelle. Enamik hotelllidest on alles hiljuti avatud. Piirkond ise jääb minu jaoks pisut igavaks. Hotellid on küll kõik uued ja uhked aga kohalikku elu seal ei näinud.

Meie ööbiskohaks saab seekord Hyatt Regency Taghazout hotell. Taaskord on tegemist väga ilusa ja maitseka hotelliga, otse merekaldal. Merelained on seal üsna suured ja on täiesti arusaadav, miks seda surfarite paradiisiks peetakse.

Taghazoutis külastasime ka Targant Center`it. Tegemist on esimese argaaniaõli muuseumiga maailmas. Argaaniaõli saadakse argaaniapuu viljadest ja see puu kasvab vaid Marokos.
Argaaniapuu vili on 2–4 cm pikkune ja 1,5–3 cm laiune. Vilja südamikus on tugeva koorega pähkel, mis sisaldab 1–3 õlirikast mandlikujulist seemet. Nendest seemnetest valmistatakse kõrgelt hinnatud argaaniaõli, mida kutsutakse ka vedelaks kullaks. Puu vilju tarbivad ka kitsed, kes ronivad nende söömiseks puu otsa. Meil seekord kahjuks seda vaatepilti ei õnnestunud näha aga kuuldavasti pidi igal turistil Marokost naastes selline pilt telefonis/fotoaparaadis olemas olema.

Õhtusööki sõime teisel õhtul Taghazouti Hiltoni Maroko restoranis. Kõigepealt täitus terve laud erinevate eelroogadega/kastmetega, seejärel oli lai valik pearoogasid ja lõpetuseks magustoidu valik, mida mina isiklikult enam süüa/maitsta ei jaksanudki. Täielik maitseelamus.

Kolmanda päeva hommikul oli meile korraldatud Hilton Taghazout hotellis kohtumised erinevate Taghzouti ja Agadiri hotelliesindajatega. See oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Suur konverentsisaal oli ääristatud laudadega ja nende ees kaks tooli. Saali keskel olid rivistatud toolid. Meid juhatati saali ääres asuvate laudade taha. Esimene mõte oli see, et pean nüüd tervele saalile endast rääkima hakkama. Õnneks nii see siiski ei olnud ja kohalikud hotelliesindajad tulid ise meile oma hotelle tutvustama. Nimetasime seda protsessi “kiirkohtinguteks”.

Lõunaks olid “kohtingud” läbi ja võtsime suuna Agadiri poole, mis on tuntud oma pikkade liivarandade poolest. Agadiriga me pikemalt tutvuda ei jõdnudki. Küll aga jäi silma see, et kui Marrakechis olid majad/tänavad kõik punased, siis Agadiris olid need valged. Sõime lõunat jahisadama juures olevas restoranis Pure Passion. Toidud olid taaskord väga maitsvad ja asukoht super. Agadir jättis väga puhta ja kauni esmasmulje.

Pealelõunal alustasime taas 5-tunnist teed Agadirist Marrakechi. Kuna minnes oli meie grupijuht näinud tee ääres asuvat krokodilli parki, siis oli tema kindel soov tagasiteel sealt läbi käia.
Olin selle pargi osas suhteliselt skeptiline ja parema meelega oleksin selle aja veetnud Marrakechi Medinas aga park osutus siiski üle ootuste põnevaks. Pargis elab üle 350 krokodilli ja tundus, et nad tunnevad seal ennast üsna mõnusasti. Samuti saime näha igas suuruses ja värvides iguaane. Ja samuti olid seal väga ägedad kaktused ning värvilised vesiroosid.

Eelviimaseks ja viimaseks ööks oli meie peatuskohaks Kenzi Menara Palace hotell. Hotelli asukoht jääb Marrakechi Medinast üsna kaugele st tuleb võtta takso. Hotelli territoorium on küll täitsa kena aga toad on üsna väsinud ja kõledad. Väidetavalt on tegemist All Inclusive hotelliga aga meil neid hüvesid mingil põhjusel kasutada ei olnud võimalik.

Atlase mägedes

Neljanda päeva hommikul võtsime suuna Atlase mägedesse, et seal siis natuke matkata. Kohale jõudes aga selgus, et matkamist ei tulegi ja meil tuleb ronida hoopis muulade selga, kes siis selle matkamise meie eest ära teevad. Mööda kitsaid mägiteid muula seljas tundus esialgu osadele meist üsna hirmuäratav aga siiski meeldejääv kogemus. Ja millised võrratud vaated!
Mägedes oli ka päris külm, ühes külas oli maa päris valge. Seega soovitan soojalt soojad riided kaasa võtta.

Lõunaks oli matk läbi ja suundusime ühte väga ägedasse restorani Kasbah Du Toubkal lõunale. Millised imelised vaated ja ülimalt maitsev traditsiooniline Maroko toit. Tasub kindlasti külastada.

Tagasiteel mägedest Marrakechi püüdsime meie kohalikule reisisaatjale selgeks teha, et sooviksime kasvõi ühe tunnikese veel veeta Marrakechi vanalinnas, et seda melu veelkord näha.
Selle peale lõid reisisaatjal silmad särama ja lausus, et teab täpselt, kuhu meid viia ja mis meile kindlasti meeldib. Selleks oli Meydene kultuurikeskus, mis asub Marrakechi uues osas, on väga moodne ehitis ja seal on võimalik suurtelt ekraanidelt näha Maroko elu-olu. Iseasi on see, kas suurtelt ekraanidelt Maroko elu-olu vaadates peab sinna kohale lendama :)

Ja oligi kätte jõudnud meie viimane õhtu. Selle veetsime me Viru Varietee stiilis restoranis Lotus Club ülipeenete söökide ja esinejatega. Tundus, et tegemist oli väga populaarse kohaga, sest kõik lauad olid rahvast täis. Minu arvates polnud sellel kohal aga mingit seost Marokoga, hea meelega oleksin selle veetnud hoopis mõnes katusekohvikus Marrakechi peaväljaku ääres. Eriti häiriv oli see, et kogu ruum ka paksult suitsuhaisu täis (Marokos on siseruumides suitsetamine lubatud).

Viimasel hommikul enne lennujaama minekut jõudsime läbi põigata veel ühest Marrakechi populaarsemast vaatamisväärsusest – Majorelle aiast. Asub see Marrakechi uues linnaosas ehk Ville Nouvelles. Aia rajas 1920-ndate aastate alguses prantsuse kunstnik Jacques Marjorelle. Siinse koobaltsinise art deco stiilis villa varjus kasvavad haruldased taimed viielt kontinendilt. 1955. aastal avati osa aiast külastajatele. 1980. a ostis aia koos selles asuva villaga moeajaloo suurkuju Yves Saint Laurent, kes on nimetanud seda maailma üheks inspireerivamaks kohaks. Siin aias puhkab ka tema põrm.

Kokkuvõtteks: Maroko suutis mind väga positiivselt üllatada. Siin on igale maitsele midagi: saab nautida kultuuri- ja ajalugu, saab nautida rannapuhkust, saab matkata/suusatada mägedes, saab avastada kõrbe jne. Mina isiklikult läheksin tagasi eelkõige Marrakechi. Ööbiksin kindlasti mõnes vanalinna traditsioonilises Riadis, naudiksin Medina melu ja kohalikku toitu, kindlasti võtaksin ette matka mägedesse ja ka kõrbe.

Tahaksid ka Marokosse reisida? Vaata Maroko reiside näidispakkumisi või otsi reis ise pakettreiside otsingust.