Budapest: rikkad sugulased
Kes iganes esimesena Budapesti väikeseks Pariisiks nimetas, mõtles seda kindlasti komplimendina. Ent Austria võimu all elades võis see ungarlaste alaväärsuskompleksi ainult suurendada.
Keiser on ammu kukutatud ning tänaseks on Budapesti kultuuri- ja kohvikuelu selline, et Pariisi oleks sobiv väikeseks Budapestiks kutsuda. Kogu tänane Ungari on ilus ja rikas – seega on just õige aeg sugulastele külla sõita.
Nagu rikastega tihti juhtub, ei saa öelda, et ungarlased meie suguluse üle õnnelikud oleksid. Kui ungari keele soome-ugri päritolu umbes 300 aasta eest avastati, protestis enamik rahvast ägedalt, sest seni usuti, et ungarlased on pärit Aasiast ja hoopiski palju väärikamate hunnide sugulased. Attila kultus oli tõsine ning hiilgava mineviku kaotus rahvale suur löök.
Kiirelt levis ka jutt, et selle suguluse on ungarlaste rahvustunde alandamiseks välja mõelnud austerlased, kelle võimu all tollal oldi.
Budapestis on palju, mida vaadata. Foto: Silvia Pärmann
Ungarlased on uhke rahvas ja Budapest uhke linn
Doonau ilmselt naudib oma teekonnal kõige enam just läbi Budapesti voolamist, ühel kaldal kõrgub lossimägi, teisel pool imetleb oma peegeldust jõelt parlamendihoone, üheksal sillal, mis üle jõe sirutuvad, sagivad stiilsetes kingades 1,7 miljonit elanikku.
Budapest on linn, mis vananedes järjest ilusamaks muutub. Faktiliselt pole linn tegelikult kuigi eakas: alles 1873. aastal ühendati kolm linna Buda, Pest ja Obuda Budapestiks, alguses küll nime Pest-Buda all. Asustatud on Doonau kaldad selles kohas olnud aga juba 2000 aastat.
Kui turistid on kogunenud künklikumale Buda poolele ennekõike lossi ümbrusesse, siis teisel kaldal avaneb samm-sammult teistsugune, argipäevasem Budapest, kust ei puudu aga siiski ooper, moodsa tantsu teatrid, galeriid, kunstnike stuudiod, kohvikud, baarid, jatsuklubid. Keisririigi suursugusele arhitektuurile sekundeerib siin lihtsalt suur sotsialistlik arhitektuur, eklektikat lisab veel kolmandast ajastust pärit seltskond.
Ma olen Budapestis juba 22 aastat elanud,” ütles Jaapanist pärit kunstnik Yusuke Fukui, kelle stuudiosse ma kogemata uljalt sisse jalutasin ja siis muidugi ringi vaatama jäin. Stuudio osutus osaks kunstnike kommuunist, ühest paljudest omasugustest. “Paremat kohta töötamiseks praegu maailmas ei ole.”
Ehkki turistile võib tunduda, et Budapestis tööle mõelda on kohatu ja maailmas või vähemalt Euroopas ei pruugi olla ka paremat linna puhkamiseks, sõidavad pealinlased ise nädalavahetuseks paar tundi linnast välja, Balatoni järve äärde.
Balatoni põhjakaldal asuvas Tihanys on praegu kõige süngemad päevad need, kui linnakese kohale äikesepilved kogunevad. Kindlasti ei olnud nii helgeid mälestusi Tihanyst ja selle kaunist kirikust viimasel Austria-Ungari valitsejal, kes oli seal lühikest aega vangis. Foto: Silvia Pärmann
Balatoni järv
Ungari lääneosas asuv 70 km pikkune väga madal Balaton on Kesk-Euroopa suurim. Seda tihedalt ümbritsevates külades-linnakestes on tempo ja tegemised hoopis teised.
Kui suvitajad on hõivatud suplemise, järve kaldal promeneerimise ja söömisega, siis kohalikest inimestest on suur osa hõivatud põllumajandusega, täpsemalt viinamarjakasvatusega. Näiteks Hévízis on iga ruutmeeter nii arvel, et isegi linna-kese surnuaed on tihedalt viinamarjaistandustega ääristatud ja ainult haudade vahel on viinamarjade asemel mõni lillevaas.
Arusaadavalt on sealkandis iga maja peal ka silt Weinstube – Austria-Ungari keisririigi pärand. Üldse kipub väljaspool Budapesti ainus tunnistatav võõrkeel olema saksa keel, aga ega Austria-Ungari keisririigi ja hitlerliku Saksamaaga II maailmasõja ajal sõlmitud liidu pärandist nii kiiresti ilmselt igal pool päris üle ka ei saa. Ehkki ungarlaste poliitilised valikud räägivad tõepoolest küll mingist teisest DNAst kui meie oma.
Weinstube ja Hévíz
Weinstube´des veinitünnide vahel peetud vestlustest selgus, et poppide erakondadega seonduvad mured on Ungaris sellised olaritaalilikud. Pigidega küll probleeme pole, aga romad võiks nüüd küll vere kutsel lõpuks edasi rändama hakata ja üks varem suhteliselt vähetuntud parlamendiliige jääb nüüd vähemalt järgmiste valimisteni meelde sellega, et soovitas juutidest nimekirja koostada, nii igaks juhuks. Mitu sellist vestlust toimusid Weinstube’des nimedega Mustlasprints või Mustlasparun.
Hévíz on üks paremini tasakaalustatud paiku maailmas. Kõik alkoholiga sissejoodud toksiinid ja poliitikuid kirudes kogutud negatiivne energia on võimalik järgmisel päeval kuumaveebasseinis välja leotada. Hévízi südalinnas asuvat spaad pole vaja kaardilt otsida – suvitajad suunduvad sinna otse oma hotellidest mööda peatänavat hommikumantlite, turbaniks seotud saunalinade ja plätudega.
Hévízi järv on soe ka talvel
Hévízi järv on Euroopa suurim looduslik kuumaveeallikas, kus vee temperatuur ei lange ka talvel alla 23 kraadi, mis on aastakümneid kohale meelitanud inimesi üle maailma. Esimeste saabujate seas olid ka Eesti spaaturistid, isegi üsna nimekad tegelased on käinud seal vaimu ja ihu kosutamas, näiteks 1927. aastal Eduard Vilde.
Sellist aastat, nagu oli 1927 Vilde jaoks, ei sooviks vaenlasele ka. Kaks aastat varem oli riik kinkinud Vildele maja (paberil), kuid sobivat polnud ikka veel leitud, ajakirjandus irvitas olukorra üle, kirjanikul oli piinlik. Ka eraelus kiskusid asjad käest. 62-aastasel kirjanikul oli kirglik salasuhe juuditar Rahel Ušmarovaga, kes hakkas aga liiga palju nõudmisi esi-tama. Muidugi põhjustas see kõik hirmsa stressi, mis halvendas vanahärra tervist märgatavalt.
Arstide soovitusel sõitis vilde juba tollal Ungari supelpealinna tiitlit kandunud Hévízisse, kuhu ta jäi kaheks kuuks. Sealt saatis ta poeetilisi reisikirju, kus kirjeldas, kuidas kirjutamise vahepeal kord vesiroosidega kaetud mudatiiki, kord veinikeldritesse sukeldus. Ei tea, kumb aitas, aga härra kosus märgatavalt.
Sama poeetilisi reisikirju võib praegu Balatoni äärest saata veel mitmest kohast. 236 kilomeetri pikkusele kaldajoonele mahub idüllilisi paiku järvele sirutuval poolsaarel asuvast Tihanyst lõhnavate lavendlipõldude, heade kalapüügikohtade ja mõnusalt vaiksete suvitusküladeni välja.
Paari päevaga järvele rattaga tiiru muidugi peale ei tee, ehkki muidu on see kõige mõistlikum liiklemisvahend.
“Meil on siin mõned üsna kõrged mäed,” hoiatas mind rattasõidu eest varemgi eestlasi näinud Balatongyörökis külalistemaja pidav Agnes. Kõhedust tekitava nimega linnas elav vanaproua oli ise ümar endine pangandustegelane, kes pensionile jäädes külalistemaja avas ja linnakese kultuurikeskuses nüüdiskunsti näitusi korraldama hakkas.
Ta vaatas mind vihmasel pühapäeval kirikusse minekuks paremat kübarat pähe sättides lausa murelikult. “Aga vulkaane meil siiski pole,” pidas ta vajalikuks optimistlikul toonil mulle julgustuseks lisada.
Ei olnud tunne, et Ungari selle tõttu nüüd kuidagi igavamaks või vaesemaks oleks jäänud.
Värvikaid kaugeid sugulasi
ELIZABETH BÁTHORY. Väidetavalt maailma ajaloo viljakaim naissarimõrvar. Krahvinna Elizabeth Báthory de Ecsed (1560 – 1614) ei pidanud oma nooruse säilitamiseks piimavanne piisavaks ja armastas supelda noorte neitsite veres. Tema ohvrite arvuks on pakutud kuni 650, süüdi mõisteti ta vaid 80 tapmises.
PÁL-TÄNAVA POISID. Poisid ja nende Kitiühing tegutsesid küll vaid Ferenc Molnári romaani lehekülgedel, ent on ilmselt tuntuimad Ungari kangelased Eestis (kapten Tenkesi järel). Raamatu järgi tegutsesid poisid Budapesti äärelinnas aastal 1889, ent tänaseks on linn kasvanud nii suureks, et äärelinnast on saanud kesklinn. Nende kogunemis- ja kakluspaigaks olnud krunt, mis oli ehituse ootel maatükk, on praeguseks üks Budapesti suuremaid kaubanduskeskusi.
ERNŐ RUBIK. Arhitekt ja arhitektuuriprofessor, kelle maju ei tea keegi, küll aga teavad kõik tema kuubikut.
SÁNDOR MÁRAI. Márai (1900–1989) oli silmapaistev ungari kirjanik, kes veetis olulise osa elust Itaalias paguluses. Tema romaanidest on tõlgitud eesti keelde lausa neli ning “Küünlad põlevad lõpuni” on jõudnud ka teatrilavale (Ugala, 2009). Talle kuuluvad kuldsed sõnad “Itaalia on vana, tark ja andestab kõik”. Tema “Püha Gennaro veri” (1957) on senini ainus selgitus Berlusconi võimalikkusele.
GEORGE SOROS. Ärimees, filantroop ja muidu aktivist.
BYEALEX. Ungari ajakirjanik-eurolaulja, kes õpetas eestlastele sel kevadel lõpuks selgeks vähemalt ühe sõna sugulaskeelest: kedvesem – ‘kallis’.
Täispikk lugu on ilmunud ajakirjas Estraveller numbris 4/2016. Loe ka samas numbris ilmunud lugu Ungarisse veinireisile.