KUHU JA KUIDAS SAAB REISIDA? »
Reisi rohkem, aga vastutustundlikult »

Kaks ja pool nädalat lastega Portugalis ja Mehhikos – OSA 4

24.08.2021
Estraveli Tallinna erakliendimüügi osakonna juhataja ja IATA koordinaator Mauri Saarend

Estraveli Tallinna erakliendimüügi osakonna juhataja ja IATA koordinaator Mauri Saarend reisis juunis lastega Portugalis ja Mehhikos. Reisiloo 4. osas tuleb juttu veidi konkreetsemalt külastatud linnadest – Valladolid, Merida, Rio Lagartos, Cozumel, Akumal ning Puerto Morelos.

Loe ka reisiloo 1. OSA ja vaata reisipilte.
Loe ka reisiloo 2. OSA ja vaata reisipilte.
Loe ka reisiloo 3. OSA ja vaata reisipilte.

OSA 4

Peatusime Mehhikos oldud 15 päeva jooksul kokku 6 erinevas majutuskohas. Peale esimest ööd lennujaamahotellis oli järgmiseks peatuspaigaks Valladolid.

Kaart külastatud kohtadega

Valladolid

Tegemist on kena väikse linnakesega umbes 150 km Cancunist sisemaa suunas. Internetiallikate põhjal on tegemist peidetud aardega, kuhu liiga paljud turistid ei satu. Kas nüüd just aare, aga mõnus kohake peatumiseks küll. Viisakas väike butiikhotell (Gayser Boutique) kesklinnas maksis alla 30 €/öö/kolmene tuba hommikusöögiga. Jalutuskäigu kaugusel soodsa sissepääsuga cenote Zaci, millest reisiloo 3. osas juttu. Keskväljak katedraaliga, värviliste majadega tänavad ja põnevad söögikohad.
Lisaks vaid ~45 km sõitu Chichen Itzasse, mis andis sinna võimaluse enne turistihordide saabumist kohale minna.

Merida

Peale kahte ööd Valladolidis möödusid järgmised 2 ööd Yucatani osariigi pealinnas ja piirkonna suurimas linnas Meridas. Merida pidi olema maailma parim koht võrkkiikede ostmiseks. Väidetavalt magab tervelt 90% sealsetest elanikest oma ööd mitte voodis, vaid just võrkkiiges. Valikut oli tõesti laialt ja 2 võrkkiike sai sealt lõpuks ka soetatud. Üldse oli just see linn meile sellel reisil põhiliseks ostlemiskohaks. Suured poed, palju valikut ja mitte väga palju turiste tähendas pigem soodsamapoolseid hindu. Merida kolooniaalstiilis majadega kesklinn pakkus ka lahedaid võimalusi niisama ringi jalutamiseks ja taaskord huvitavaid söögikohti. Ka meie hotell – Mision Panamericana asus just seal, üsna uhkes aga veidi väsinud hoones. Alla 40-eurone hind kolmese toa eest seekord hommikusööki ei sisaldanud. Linnas asub vähemalt väljastpoolt üsna imposantse arhitektuuriga suur maiade tsivilisatsiooni muuseum. See oli paraku seoses covidiga suletud. Kuid maiade paikadest ehk parima mulje jätnud Mayapani varemed asusid Meridast umbes tunnise autosõidu kaugusel ja muuseumi asemel hoopis seal käisimegi. Edasi viis tee läbi Xcambo varemete Rio Lagartosesse.

Rio Lagartos

Taaskord kaheks ööks sai meie koduks sealne hotell Tabasco Rio, hinnaga veidi üle 40 euro/öö/tuba ja ilma hommikusöögita. See mereäärne linnake on koht, kuhu enamik turiste kindlasti ei satu. Ja ega linna enda pärast pole ka põhjust – tegemist on suhteliselt getoga. Räämas majad, auklikud teed (kuhu peale vihma tõelised järved tekivad) ja ligadi-logadi poekesed, mille sortiment ehk mõnda 90-ndate Lasnamäe keldripoodi meenutab. Mereäärsel tänaval asuvad siiski mõned viisakamad toidukohad. Kuid miks siis minna? Põhjuseks on lähedane biosfääri kaitseala, kust leiab eksootilisi linde (põhiline tõmbenumber on roosad flamingod), krokodille ja ka mõne mõnusa ujumiskoha.
Ning lähedalasuv paik nimega Las Coloradas – tegemist on kohaliku soolatööstuse tootmisprotsessis kasutatavate mereäärsete basseinidega, mille vesi on konkreetselt roosat värvi. Seal saab teha ägedaid pilte – muidugi kellaaega, päikese asendit ja aastaaega hoolikalt valides. Meie kõigile nendele aspektidele suuremat tähelepanu ei pööranud, aga tore oli ikka. Et sellest kõigest osa saada, tuleb võtta paadiretk. Põhimõtteliselt piisab lihtsalt mereäärde jalutama minekust, kui mõni paadiomanik kohe oma teenuseid pakkuma tuleb. Meie jätsime õhtul hotelli saabudes organiseerimise majutusasutusele ja järgmisel hommikul enne 9-t oli paadimees vastuvõtus ootamas.
60+ euro eest saime kolmekesi umbes 4-tunnise privaattuuri, mille kestel kõike eelkirjeldatut nägime.
Paadi kohal lennanud pelikane sai käest kaladega toita, paadi kõrval ujunud suurt krokodilli selja pealt patsutada, flamingodest pilte teha ja enne ujumist ennast ka mingi väidetavalt heade omadustega savimudaga kokku määrida. Igatahes väga lahe kogemus!
Peale tuuri lõppu ja lõunasööki oli veel piisavalt aega, et sõita linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvasse krokodillikasvandusse. Hinda enam täpselt ei mäleta, ega see võis olla 100 peeso (4+ euro ringis). Selle eest sai hispaania-inglise segakeelse ekskursiooni, võimalusi krokodillipoegi süles hoida, erinevas vanuses krokodille sööta jne. Kindlasti tasub külastada sealkandis olles!

Cozumel

Cozumeli saar Kariibi meres on soositud peatuskoht kruiisilaevadele. Veidi Hiiumaast väiksemal saarel on umbes 100 000 alalist elanikku. Seal on ka lennujaam, mida valdavalt USA lennufirmad teenindavad (rahvuslik Aeromexico sinna üldse ei lenda!). Meie sõitsime Cozumelile autopraamiga, mis väljus Playa del Carmeni lähedalt. Rio Lagartosest vajalikku sadamasse sõit võttis umbes 3 tundi ja oli üldse meie selle reisi pikim järjestikune autosõit. Kui rendiautot pole, siis mandrilt Cozumelile on tihe kiirlaevaliiklus erinevatest sadamatest. Auto kaasavõtmine on veidi keerulisem, sest sobivate laevadega väljumisi on kummaski suunas päevas vaid 3–4. Minekul kasutasin võimalust konkreetse broneeringuga koht hispaaniakeelselt veebisaidilt ette ära osta – auto + reisijad kokku maksid 40+ eurot. Tulekul teise firmaga ja ilma broneeringuta oli hind kümmekond eurot soodsam. Autopraami kogemus meenutab veidi Hiiumaale sõitu (ainult soojem on), reis kestab veidi üle tunni ja ülesõidu ajal tuleb autodekilt lahkuda.

Cozumelil veetsime 3 ööd hotellis Casa Mexicana. Asukoht mere ääres ja kesklinnas oli igati hea. Üks öö koos hommikusöögiga maksis 60 euro ringis. Sealjuures hommikusöök oli menüüst valitav ja ettekandja tõi kõik lauda. Parkimiskohtadega on Cozumeli pealinnas San Miguelis pisut kitsas. Hotellilähedases parklas pidime 3 päeva eest kokku ca 15 eurot maksma.
Pean ütlema, et esimene kogemus Cozumelilt oli veidi šokeeriv – hotellilähedases suures suveniiripoes olid hinnad näidatud USA dollarites (no kes nii teeb, Mehhikos???). Sellistest turistilõksudest tasub muidugi suure kaarega mööda käia. Ja õnneks olid keskväljakult mõned tänavad äärelinna poole liikudes täiesti normaalse hinnatasemega ja peesodes arveldavaid kauplusi. Sealt ostsin näiteks reisi odavaimad päikese käes värvi muutvad T-särgid. Laste suurus alla 3 € ja täiskasvanute oma veidi üle 4 €. Võrdluseks – Cancuni lähedal maksid täiesti identsed särgid kuni 6 (KUUS!) korda enam.

Cozumelil käiakse põhiliselt kahel põhjusel – värvikirev veealune maailm ja ilusad rannad. Sealjuures viimased asuvad pigem mandripoolsel saare läänekaldal. Ookeanile avatud idakallas on samuti kena, ent kaljusem ja suurte lainetega. Autoga saab tiiru peale teha umbes kahele kolmandikule saarest, ülemine kolmandik on metsikum ja sinna teid ei lähe.
Rannaskäimine Cozumelil eeldab enamasti mõnest rannaklubist ostu tegemist. Selleks võib olla näiteks rannatoolide rent, külmad joogid või suupisted. Viimaste hinnad olid Mehhiko kohta pigem kallimapoolsed. Meie külastasime Palancari randa, mis jättis üsna viisaka mulje. Aga randu on palju! Ning olulise detailina olid need juunikuus vabad ka mandril olevaid randu sel hooajal kimbutavast adru üleküllusest.

Ühe päeva Cozumelil sisustasime pikema snorgeldamistripiga. Saime hotelli ees tänaval kellegi Francescoga kaubale ja 60+ euro eet võisime kolmekesi nautida sõitu trimaraanil koos külmade jookide ja mitme snorgeldamispeatusega. Muuhulgas õnnestus näha ühte suurt merekilpkonna ja raid. Ning hästi palju suuri meritähti, viimaste vaatlemiseks parim paik kannab nime El Cielo (taevas). Seal need meritähed merepõhja valgel liival reas lebavad.

Akumal – hotell Bahia Principe Grand Coba

Peale praamisõitu mandrile tagasi ja mitte väga pikka autosõitu veetsime 4 ööd järjest ühes megasuures resortis. Bahia Principe Grand Coba on üks neljast kõrvuti asuvast sama keti majutusasutusest ning suunatud rohkem lastega peredele (isegi väikelastele mõeldud veepark oli olemas).
All-inclusive hotellid ei ole üldiselt väga minu teema. Kuid Mehhiko reisil tegime hinnanumbrist tingitud erandi. Nimelt pakkusid mõned kirjade järgi 5-tärni resordid madalhooajal kõik hinnas majutust ikka väga vähese raha eest. Pealkirjas mainitud majutusasutus küsis vaid 91 €/öö ning seda terve kolmese toa, mitte ühe inimese pealt. Täiendava boonusena kaasnes ka tasuta koroonatest (antigeeni kiirtest) tagasilennuks.

Muide kõrvalepõikena ja huvitava võrdlusena hulluks läinud maailmast – meie naaberriigis Soomes tuli juuni seisuga üksnes kolme inimese koroona kiirtestide eest maksta oluliselt rohkem kui Mehhikos sama koguse testide, nelja öö majutuse, meelelahutuse ning piiramatute söökide-jookide eest.
Hotell muidu kena, aga eks seal kerge kombinaadi tunne ikka tekkis. Territoorium oli tõeliselt suur – basseine lugesin kokku umbes 7 ning jala käia mitte viitsivaid ülekaalulisi turiste sõidutati regulaarsete väikeste elektribussidega. Väidetavalt oli resordis ühtekokku 1080 tuba, mis paiknesid kümnetes eri majades. Meie majakeseni oli näiteks parklast oma kilomeeter kõndimist.
Kõik hinnas tähendas seda, et pea igal ajal võis kuskilt rootsi lauast süüa võtta või suvalisest baarist jooke küsida (ainult mingid haruldasemat tekiilad olid lisaraha eest). Kahel õhtul neljast võis eelbroneeringuga sööma minna lauateenindusega peenemasse restorani (pikad püksid kohustuslikud) – seda võimalust muidugi kasutasime ning need olid tipp-topp. Minibaar toas oli samuti tasuta. Ent hõredavõitu – coca-colat, fantat, õlut ja vett oli igaühte 2 ühikut. Kui kõike ära ei tarvitanud, siis toateenindus järgmisel päeval ei toonud mitte kahte juurde vaid vaatas, et lõppkogus oleks uuesti 2. Teoreetiliselt oli kuskil ka rand, mis sama keti majutusasutuste peale ühine, aga sinna me ei jõudnudki.

Asukoht Tulumi ja Playa del Carmeni vahel tähendas, et tegime väljasõite autoga nendesse paikadesse, samuti külastasime lähedal asuvaid cenote’sid. Tulumist ja cenote’dest oli eespool veidi juttu. Playa del Carmen on peadpööritava kiirusega kasvav suurem kuurortlinn ja meelelahutuskeskus. Seal veetsime mõned tunnid jalakäijate tänaval jalutades ja poode külastades. Autot sai selleks ajaks odava raha eest ühe kaubanduskeskuse maa-alusesse parklasse jätta.
Tasuta koroonatesti võimalust kasutasime peale check-outi. Ajaliselt läks üsna napiks – antigeeni test ei tohtinud tagasiteel Rootsi sisenedes olla vanem kui 48 h. Umbes tunnine varu jäi ning õnneks lennud ei hilinenud ja sellest piisas. Puhtalt kellaaegu vaadates võinuks küll mulje jääda, et test on liiga vana, aga passikontrolli töötaja aktsepteeris probleemideta selgitust +7 h ajavahe kohta Mehhiko ja Rootsi vahel. Asjaolu, et tagasiteel nii Rootsi kui Portugal kiirtesti tunnistasid (minekusuunal viimane seda veel ei teinud!) ja et selle hotellis tasuta teha sai, oli meie reisieelarvele muidugi väga positiivne. Eelnevalt olin arvestanud vajadusega maksta 3 PCR-testi eest kokku umbes 300 €.

Puerto Morelos

Meie viimane öö(päev) Mehhikos möödus Cancuni lennujaamast vaid ca 30 km/poole tunni sõidu kaugusel olevas Puerto Morelose linnakeses. See jättis igati mõnusa mulje, kus tegelikult tüüpilist rannapuhkust silmas pidades võiks pikemaltki peatuda. Paljukorruselisi ketihotelle seal (veel?) ei tundunud olevat, küll aga veidi väiksemaid ja kodusemaid majutusasutusi, hubaseid söögikohti ja täitsa tore rand. Hotell Ojo de Agua (alla 50 €/kolmene tuba) asus kohe mere ääres ja neil oli oma rannaklubi (ehk külalised rannatoolide eest eraldi maksma ei pidanud). Hommikusööki hinnas ei sisaldunud, aga tegelikult sealne hommikusöök pea otse rannas, palmide all viimasel päeval oli üks reisi mõnusamaid. Umbes 6 € euro eest sai komplekti, mis koosnes värskelt pressitud mahlast, puuviljadest ja ühest pearoast (ligi 10 valiku hulgast).

 

 

Reisiloo viimases ja 5. osas tuleb juttu sellest, kuidas möödus tagasireis Cancunist Tallinnasse ning Mauri jagab ka praktilisi tähelepanekuid Mehhikosse reisimisest.

Kommentaarid: