Uudised ja reisilood

Estraveli digitaalse arenduse projektijuht Sirje Laidvee käis oktoobri viimasel nädalal Montenegro turismiorganisatsiooni kutsel sihtkohaga tutvumas. Loe, millised olid Sirje reisimuljed.

24.–28.10 toimus reis Montenegrosse. Reisi korraldajaks oli Montenegro riiklik turismiorganisatsioon (National Tourism Organisation of Montenegro), koostöös airBalticu, Air Montenegro ja Montenegro aukonsulaadiga Riias (Honorary Consulate of Montenegro in Latvia). Reisi eesmärk oli tutvuda sihtkoha ilu ja mitmekesisusega ning näha ja avastada suurepäraseid aktiivse tursimi võimalusi läbi kultuuri ja looduse.

Sellel suvel pakkusid airBaltic ja Air Montenegro uusi lende Tivatisse. Reisijate huvi oli suur ning lennufirmad loodavad, et järgmisel aastal on see Balti riikides populaarseim ja nõutavaim sihtkoht.

Montenegrost olen korra kümmekond+ aastat tagasi autoga kiirelt läbi sõitnud (teel Horvaatiast Serbiasse), aga linnade külastusteks tookord väga aega polnud. Seetõttu külastus nagu esimest korda.

Jagan muljeid reisikava vormis, mida kohapeal nende kolme päeva jooksul jõudsime teha ja näha. Lisan veel juurde toredad hotellisoovitused, kus peatusime. Kuna meie külastus jäi tipphooajast (juuli-august) väljaspoole, oli liiklemine ühest punktist teise sujuv, ei pidanud seisma liiklusummikutes ega järjekordades, kõik laabus mõnusas kulgemises.

Küsimusele, millal oleks hea aeg Montenegrot külastada, võiks vastata ilmselt aastaringselt, olenevalt huvist. Kes soovib kuuma rannapuhkust, külastab suvel, kellele sobib suusatamine, külastab talvel. Mai ja september pidid olema kohalike arvates ühed toredamad kuud, kus looduses on palju värvi ja õieliu, ilm meeldivalt soe ja liiklemine ladus.

Montenegro kliima on geograafiliste iseärasuste tõttu piirkonniti erinev ja selle võib jagada kolme põhitsooni: Vahemere kliima rannikul, kontinentaalne kliima sisemaal ning sub-alpine põhja-või mägipiirkonnas (pikem talv, lühem suvi). Meie vahva giid tõi näite, et põhimõtteliselt on ühe päevaga tehtav nii suusatamine mägedes kui suplus meres (seda siis ilmselt varakevadel, kui mägedes veel lund ja meres temperatuur ujutav).

Meie saime nautida tõelist sügisilma, päikest, tuult ja vihma. Kolleegilt kaasa saadud soovitus “kihiline riietus” (trikoost tuulejopeni) oli igati väärt nõu, kõik läks kasutusse.

Lennud, kohalejõudmine

Reisi esimene ja viimane päev kulusid puhtalt lendudele. Nii minek kui tulek toimus sedakorda kolme lennuga.

Minek
TLL–RIX 09.10–10.00 (Tallinn–Riia)
RIX–BEG 11.40–12.55 (Riia–Belgrad)
BEG–TIV 16.30–17.20 (Belgrad–Tivat)

Esimest kahte lendu teenindas airBaltic ja viimast Air Montenegro.

Kõik lennud väljusid õigeaeselt. Hommikune Riia lend jõudis kohale isegi ca 20 min varem, jäi rahulikult aega suunduda teisele lennule. Belgradi lennule minekuks tuli läbida passikontroll. Kui Riia lend oli rahvast täis, siis Belgradi lennul oli pea igas reas üks vaba koht. airBalticu lennukid on mugavad.

Viimase lennu jaoks tuli Belgradis pagas välja võtta (kellel oli) ja teha uus check-in. Air Montenegro ei pakkunud online check-in´i. Meil oli piisavalt aega, et lennujaamast korra nina välja pista ja mõnusalt sooja õhku sisse hingata, väljas 25 kraadi. Jäi pisut aega ka kohvikus istumiseks. Air Montenegro lend väljus samuti ettenähtud ajal. Istmete vahe tundus lennukis veidi kitsam, aga igati talutav. Lend oli lühike (45 min), aknast avanesid uhked vaated mägedele. Tivati lennujaamas maandusime kell 17.20, väljas hakkas hämarduma, sooja 23 kraadi.Tallinnast lahkudes oli temperatuur 4 °C.

Tagasitulek toimus samade lennufirmadega, ainult selle vahega, et lendu alustasime Montengro pealinna Podgorica lennujaamast Nikola Tesla.

28.10 MNE100 TGD–BEG 07.30–08.15 (Podgorica–Belgrad)
28.10 BT488 BEG–RIX 13.55–17.10 (Belgrad–Riia)
28.10 BT317 RIX–TLL 20.05–20.55 (Riia–Tallinn)

Tivati lennujaamas olid kohalikud vastuvõtjad juba ootamas ning algas sõit väikese reisibussiga Herceg Novi´sse. Esimene peatuspaik hotellis “Wellness & Spa Hotel ACD 4*”.

Kuna hotell asub teisel pool Kotori (Boka Kotorska või lihtsalt Boka) lahte, sai teed nii ajaliselt kui kilomeetritelt lühemakas tehtud praamiga. Lepetane (Tivati poolel) – Kamenari (Herceg Novi poolel) praam sõidab üle lahesopi mitmeid kordi päevas (öösel veidi pikemate vahedega), aastaringselt. Praam on piisavalt suur, et võtta peale nii sõiduautosid kui busse. Autole on pilet ca 5 €, väiksemale bussile 17 €, jalakäiatele tasuta.

Praamisõidu ajal sai bussist korraks välja tulla ja nautida uhkeid vaateid nii lahele kui mägedele, mis justkui vertikaalselt merre sukelduvad. Praamisõit võttis u 10 min ja hotellini jäi veel 20 min sõita. Jõudsime hotelli umbes seitsme paiku õhtul (Montenegro aeg on Eestist tunni võrra maas), nii et reisipäev oli Tallinnast tulijatele umbes 12 tundi pikk.

Hotell asub Herceg Novi vanalinnast umbes 2 km kaugusel. Hotellis on 45 tuba, tagasihoidlik spa-ala alumisel korrusel ja väike bassein koos istumisaladega katusel. Hotell oli üllatavalt vaikne, ehkki asub sõidutee ääres.

1. PÄEV

Esimese päeva kava nägi ette järgmist:

• Herceg Novi vanalinnaga tutvumine
• laevasõit Perasti linna lähedal asuvale saarele „Our Lady of the Rocks”, kiriku- ja muuseumikülastus
• UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Kotori vanalinnaga tutvumine
• sõit Budva linna, ööbimine hotellis Hotell Budva 4*
• vahepeal väike kohvipaus Herceg Novi kohvikus Gradska Kafana ja lõunasöök Conte restoranis, Perasti linnas

Kogu teekond kulgeb täna kiira-käära mööda rannikut. Bussiaknast ühele poole jäävad imelised vaated lahele, teisel käel kõrguvad rohelised mäed. Herceq Novi´st läbi Perasti kuni Budvani on ca 65 km.

Päeva alustasime hotellist väljumisega kell üheksa hommikul ja lõpetasime Budva hotelli jõudmisega kella poole kaheksa ajal õhtul, kaasas suur hulk pilte ja muljeid. Ehkki ilm oli sajune, klappis vihmaga nii hästi, et tugevamat sadu vaatasime bussiaknast või lõunasöögi ajal varju all istudes.

Esimene sihtpunkt Herceg Novi vanalinn.

Montenegro on pika ja tormilise ajalooga riik, mida iseloomustab vastupanu võõrvõimule ja võitlus iseseisvuse eest. Riiki on mõjutanud erinevad kultuurid ja tsivilisatsioonid, nagu Rooma, Bütsantsi, Ottomani, Veneetsia ja Jugoslaavia. Iga kindluse ja vaatamisväärsuse ajalugu ümber jutustada ei jõuaks ega oskakski. Igal juhul võin öelda, et mida teadlikum ajaloost olla, seda põnevam on ringi liikuda. Võimalusel tasub võtta linnatuurideks giid.

Herceg Novi asub Kotori lahe läänesuudmes, asutatud aastal 1382. Horvaatia pealinnani Dubrovnik on vaid ca 50 km.

Herceg Novi piirkond on puhkajate seas populaarne, palju päikselisi päevi (üle 200 päeva aastas), rohkelt rohelust ja õisi. Üks iseloomulikumaid taimi on mimoos (Mimosa). Sellele veebruaris õitsvale puu mõõdus põõsale on pühendatud lausa eriline festival “Praznik Mimosa”, mis tähistab kevade saabumist ja looduse ilu. Meie saime pildile põõsa veel alles väga väikeste õiepungadega.

Vanalinnas külastame Kanli Kula (tänapäeval populaarne paik muusika-ja vabaõhuürituste pidamiseks) ja Forte Mare kindlust. Mõlemast kindlusest avanevad uhked vaated Kotori ja Herceg Novi lahele. Jalutasime treppidest alla mereni ja tagasi üles. NB! Vanalinnas liiklumisel tuleb arvestada paljude treppidega. Kohalikud käivad neid iga päev, mistõttu võib naljaga öelda, et neil polegi vaja spordiklubiga liituda, saavad linnas liikumisega parima füüsilise vormi.

Sügisel turistina külastamisel on omad võlud. Rahvast on vähe, liiklusummikuid pole, vaatamisväärsuste juurde saab kergelt ligi ja ilm on veel mõnusalt soe. Ainult jah, natuke tuult ja vihma saab ka.

Linnatuuri lõpetasime enne keskpäeva kohvikus kosutava magusaampsuga. Montenegro on väga külaslislahke, toiduportsjonid on suured. Huvi pärast mõned hinnanäited kohvikust: cappuccino 2,50 €, caffé late 3,50 €, kakao 1,90 €.

Kell 12 sõitsime mööda rannikut edasi Perasti linna (Herceg Novi´st ca 30 km). Kauni barokkarhitektuuriga Perast asub Boka Kotorska lahe kõige kaugemas sopis. Kaluriküla ajalugu ulatub aastasse 1336. Ajalooliselt üks mereröövlitele meelepärane paik rohke kulla- ja hõbedavarude poolest.

Perasti linna lähedal on kaks saart: “St. George” (looduslik) ja “Our Lady of the Rocks” (tehislik, inimeste poolt loodud). Mõlemad saared on täis ajalugu ja legende. Sellele viimasele saarele linna jõudes kohe väikese paadiga sõidamegi. Paadisõit kestis viis minutit ja pakkus ilusaid vaateid lahele ja mägedele. Edasi-tagasi pilet maksab 5 €. Ilm oli pilvine ja tibutas kergelt.

Saarel on kirik ja muuseum, mis on pühendatud Neitsi Maarjale ja Perasti merendusele. Tunnike kulub märkamatult, sest tänu giidile kuulsime põnevaid lugusid nii kiriku, saare kui muuseumieksponaatide kohta, uudistamist on palju.

Tagasi linna jõudes istume lõunasöögiks rannaäärsesse söögikohta Conte. Rannikul on toit Vahemere köögi mõjutustega (mereannid, salatid jm). Saame nautida nii toitu kui ka paduvihma. Mäed kattuvad kiirelt uduga, taevas ja veepiir sulavad üheks, suured vihmapiisad hüplevad veepinnal – võimas ilu, sügise võlu! Tundub, et kõik need vähesed linna külastama tulnud turistid on varjunud sama restoranikatuse alla.

Perasti linnaga me lähemalt tutvuda ei jõudnud, igal juhul on hea põhjus siia tagasi tulla. Linnake jätab meeldivalt rahuliku mulje, ilmselt ikka sügise mõju.

Poole nelja paiku sõitsime mööda rannikut edasi Kotori linna. Linna piirile jõudsime samal ajal just lõppenud vihmasajuga. Linn on ümbritsetud uhke kindlusemüüriga. Tunnist retke treppidest (1350 trepiastet) üles Kotori kindluseni me ette ei võtnud, piirdusime ajalootuuriga vanalinnas.

Esimene mainimine linnast pärineb aastast 168 eKr. Vanalinnas elab täna ca 700 inimest. Meie viibimise hetkel on näha väheseid turiste ja hulgaliselt hästi hoitud kasse. Võiks arvata, et Kotor on saanud oma nime kasside järgi, aga nii see ei ole. Linnakülastusele andis vürtsi giidi poolt jutustatud põnevad lood majade, ehitusdetailide jmt kohta, millest ehk muidu niisama mööda kõnniks. Ajalugu on siin palju. Sügiseses, väheste turistidega ning vihmases vanalinnas on omamoodi lummav jalutada.

Päeva viimaseks sihtpunktiks ja ööbimiskohaks saab Budva ning hotell Budva. Kotorist ca 20 km lõunapoole. Teel teeme fotopeatuse vaatega Montenegro ühele populaarsemale rannale Jaz.

Päeva kokkuvõttes jäävad kindlasti meelde uhke paduvihmasadu Perasti linnas, “Our Lady of the Rock” saare külastus ning Kotor ja Herceg Novi vanalinnad.

Hotelli asukoht on väga hea, rand ja vanalinn jalutuskäigu kaugusel. Hotelli sisenemise teeb mugavaks kaks sissepääsu, ranna ja tänava poolt. Tuba ja vannituba on ruumikad, kõik vajalik on olemas. Hommikusöögi buffee on rikkalik.

2. PÄEV

Teise päeva kava:

• Budva vanalinnaga tutvumine
• Vanima oliivipuu külastus
• Bar vanalinnaga tutvumine
• ca 2 h sõitu põhjapoole, Kolašini linna
• ööbimine hotellis Hotel Bianca Resort & Spa 4*, Kolašin
• lõunasöök Bari söögikohas Konoba Bedem

Hommik tervitab ilusa ilmaga, vihma ei saja ja päike piilub pilve tagant. Üks tublim reisikaaslane kasutas veel enne hommikusööki võimalust meres ujumas käia, sest täna lahkume rannikult ja suundume põhja poole. Vesi oli olnud meie kandi inimestele piisavalt soe.

Lahkusime hotellist kell 9.00 ja jalutasime Budva vanalinna. Vanalinnas tuuritamisele kulub pea poolteist tundi. Taas, tänu giidile, kuulsime palju põnevat ajaloo kohta. Ehkki Budvas viibimise aeg on üsna põgus, jääb kogu ümbrusest ja linnast endast väga mõnus ja meeldiv mulje. Väärt paik puhkamiseks nii üksi, mitmekesi, koos perega. Herceg Novi, mis oli kunagi turistide lemmiksihtkoht, on nüüd konkurentsi saanud Kotori ja Budva piirkonnalt, kuhu üha rohkem külastajaid suundub.

Budva linnast sõidame edasi linna Bar (ca 40 km). Tee kulgeb taas mööda maalilist rannikut, ümbrus pisut mägisem ja vaated kõrgemad. Palju on oliivipuid. Sõidule kuluv aeg sõltub hooajast. Tipphooajal tuleb kordades pikema ajaga arvestada. Meil aga liiklus sujub ja jõuame igale poole seatud plaani järgi.

Korraks tegime väikese fotopeatuse vaatega Sveti Stefan luksuskuurordi saarekesele. Kuurort on küll viimased paar aastat suletud, aga loodetakse avada järgmisel suvel.

Bar linna saabusime keskpäeva paiku. Enne vanalinna külastamist tegime aga väikese kõrvalepõike, et näha vanimat oliivipuud (umbes paar kilomeetrit Bari keskusest Ulcinji poole). Tundub, et sinna jõudmiseks on vaja natuke keerutada, aga ilmselt on viidad üleval ja igaüks leiab tee hõlpsalt üles.

Väärikas oliivipuu on üle 2000 aasta vana. Uskumatul kombel kannab siiani veel vilju. Oliivid korjatakse ja segatakse teiste oliividega. Kallist kraami pakutakse väärikatele külalistele. Kolm ringi ümber puu tehtud (armastuse, õnne ja tervise jaoks), liigume edasi.

Bar on sadamalinn, oluline kaubandus- ja turismikeskus. Peidab endas ka vanalinna nimega Stari Bar. Vanalinna asukoht on eriline. Kui tavapäraselt on kindlused ja kaitselossid ehitatud kaldaäärde, siis Stari Bar asub ca 4 km rannast eemal, kõrgemal. Vanalinna varemeteni viib tõusvas joones kividest laotud väikeste astetega kivitee. Ka varemete vahel kõndides tuleb tähelepanelikult jala ette vaadata, et mitte komistada. Taaskord ajalootuur kohaliku giidiga. Avanevad kaunid vaated merele ja mägedele.

Vahelepõikena veel infoks, et Bar sadamast käib regulaarne laevaliin ka Itaalia linnakesse Bari. Õhtul istud laeva ja hommikuks oled kohal.

Vanalinna müüride vahelt väljudes laskusime treppidest alla restorani Konoba Bedem. Lõunatasime väljas, kuna õhk oli jätkuvalt soe. Peale lõunasööki veel väike jalutuskäik linnas ja kogunesime kella kolmeks tagasi oma reisibussi.

Sedakorda on sõit pikem (ca 125 km), suundusime põhja poole, sihtpunktiks Kolašin. Tee on hea ja liiklus sujub.
Möödume Skadari järvest (Montenegro suurim, ühtlasi ka Lõuna-Euroopa suurim järv). Näeme Morača jõge, kust tuleb suurim sissevool järve. Sõidame läbi Podgoritsa äärelinna ning mööda Bar-Boljare kiirteed ca 41 km Kolašini.

Bar-Boljare kiirtee ühendab Montenegro sadamalinna Bar Serbia piirilinnaga Boljare (see on osa suuremast rahvusvahelisest projektist Serbia ja Montenegro vahel). Kiirtee viimane lõik Serbiani polnud veel valmis. See on üks Euroopa kallimaid kiirteid oma ehitusmaksumuse poolest (palju tunneleid ja sildu). Kiirteele on pandud suured lootused, et turism areneks Montenegros ka rohkem põhjapoole. Tunnelid olid tõesti pikad (pikim ca 5,9 km) ja sillad uhke kõrgusega.

Sõidame hilissuvest sügisesse. Bussiaknast vilksavad mööda värvikirevad mäenõlvad. Hotelli jõuame kella viie paiku õhtul. Ilm oli pilves, tibutas ja hakkas hämarduma, temperatuur ca 16 kraadi.

Minul oli väga hea meel, et saime näha hoopis teistpalgelist Montenegrot. Ei tea, kas ilmast, hooajast või õhtusest kellaajast tingituna, Kolašinis valitses vaikus. Hea on hingata, nii värske õhk, see jääb meelde. Saan internetist kinnitust, et Kolašini kõrguse tõttu (954 m merepinnast) peetakse linna õhukuurordiks.

Mõnusa suusakuurordi atmosfääriga hotell. Ümbritsetud suurte puudega, vaikne. Hotelli arhitektuur (kolmnurkne katus) jääb silma. Ilmselt viide kohalikule arhitektuuritraditsioonile, Montenegro mägimajadele (katun), mida kasutati karjatamiseks ja jahipidamiseks mägedes.

Hotell on väga hubane ja ruumikas. Sisekujunduses on kasutatud palju puitu, kivi, klaasi ja naturaalseid toone. Alumisel korrusel asub spa-ala, saunad ja bassein (mõnusalt suur).
Linna keskus jääb jalutuskäigu kaugusele. Kaks suusakeskust Ski Resort Kolašin 1450/Kolašin 1600, ca 10-12 km kaugusel.

3. PÄEV

Kolmanda päeva kava:

• rahvuspargi “Biogradska Gora” külastus
• kerge jalutuskäk ja lõuna Kolašinis, hotellis Dream House
• tagasisõit pealinna Podgorica
• linnatuur ja õhtusöök restoranis Pod volat
• ööbimine hotellis voco Podgorica 5*

Tänase päeva plaane juhib aga suuresti ilm. On tuuline ja sajab, väljas on 13 kraadi.
Sõidame rahvusparki, aga pikemalt plaanitud külastus jääb tugeva tuule ja vihma tõttu lühemaks. Hoolimata või just tänu ilmale on külastus aga väga meeldejääv ☺. “Biogradska Gora” mets ja rahvuspark kuulub UNESCO maailma biosfääri kaitsealade võrgustikku. Puutumata loodus pakub elupaika paljudele taime- ja loomaliikidele. Pargis saab teha matku, mägirattasõitu, ujuda, nautida looduse ilu. Lisaks on väike muuseum külastuskeskuses ja restoran. Pargi külastustasu 4 €. Park on avatud maist-oktoobrini.

Suured ja väärikad puud, sammaldunud tüved ja kivimürakad, värvikirev mets ümber järve, sügislehtede sadu tuules…uhke. Teeme pilte pargi suurima järve, Biogradsko järve ääres, mis on sügisel hoopis teise näoga kui veetase tublisti alanenud.

Keskpäeval stardime tagasi Kolašini linna. Peatume lõunasöögiks hotellis Dream House. Soovitan uurida sedagi hotelli ühe peatumispaigana Kolašinis, väike ja hästi hubane hotell. Ühes majas 15 tuba ja äsja ehitatud kõrvalmajas samuti 15 tuba. Asub küll kesklinnast pisut eemal (800 m). Podgoritsa lennujaama ca 1 h autosõitu.
Mitmeid suuri hotelle on siin linnas veel ehitusjärgus.

Päeva viimane osa kuulub Podgoricale, Montenegro pealinnale. Linnas elab umbes 157 000 inimest.
Tänu vihmale tuleb linnaga tutvumist teha läbi bussiakna. Õhtu lõpus teeme pilti Kellatorni juures, mis asus valitud söögikoha kõrval.

Hotell “voco Podgorica” 5*

Moodne ja väga avar hotell, väga ruumikad toad. Asub linnakeskusest ca 6 km kaugusel, lennujaama ca 10 km.

Järgmisel päeval stardime hotellist juba kell 5 varahommikul, et jõuda 7.30 väljuvale lennule.

Nii saigi otsa minu kohtumine selle erilise riigiga. Tänan korraldajaid ja reisiseltskonda meeldejääva reisi eest.

Tahaksid ka Montenegros puhata? Vaata Montenegro reiside näidispakkumisi või küsi pakkumist reisikonsultandilt.

Leia sobiv pakkumine pakettreiside otsingust.