10 tõelist matkakohta

14.11.2014
Kristina Mänd, külalisautor

Kristina Mänd on seikleja, kel on reisikogemus 65 riigist. Täna tutvustame tema matkaelamusi – 2005. aastast on ta käinud enam kui sajal matkal maailma eri paigus. Ja matkamise all peab ta silmas ikka sellist mõnusat seljakoti, saabaste ja kaheliitrise veepudeliga päevas vähemalt 10–15 km käimist. Siin on Kristina 10 lemmikut.

Machu Picchu, Peruu

Machu Picchu

Machu Picchu

Maailma tuntumaid kohti ja teatumaid vaateid (2430 m üle merepinna) oli eluasemeks mägijumalaid kummardanud värvilistes riietes inkadele ja selle laskis 15. sajandil rajada kuningas Pachacuti. Tänaseks käivad indiaanlased vaid koos turistidega mööda matkarada ja veavad valgete inimeste tavaari, kelle vajadus kola kaasas tassida on täitsa uskumatu. Saatjatel on sageli jalas lihtsad sandaalid ja külma eest kaitsmas mõnus laamavillane pontšo.
Machu Picchule pääseb rongi ja bussiga ning mööda erinevaid matkaradu.

Kõige populaarsem on klassikaline Inca Trail, mina aga valisin n-ö kogukonnamatka, mis viis mööda kurusid ja mägesid läbi kohalike külade ning möödus kindlustustest ja varemetest. Kestis see neli päeva, viis üle 4500 meetri ning telke ja toitu tassisid muulad. Kõige raskem on teisel päeval Abra de Huarmihuanusca (ehk surnud naise käik), pärast läks kergemaks. Matkaks peab olema üsna heas vormis, aga peamine on suutlikkus kõrgust taluda. Ja kohad tuleb ette kinni panna, sest iga päev pääseb rajale piiratud hulk inimesi ja omapäi rajale ei lubata.

Kui Machu Picchule jõudsin, oli paanika täieliku udu tõttu: olen terve tee siia ära roninud ja nüüd ei näegi midagi. Ja siis äkki läksid pilved eest ära, udu hajus ja see imeline vaade maagilisele ja suurejoonelisele Machu Picchule, tsitadellile ja terrassidele ning Ururamba orule avanes minu ees. Kel jaksu, tehke veel viimane pingutus ja ronige Wayna Picchu mäe otsa.

Silvermine Trail, Kaplinn, Lõuna-Aafrika

Silvermine Trail

Silvermine Trail

Uhke, raske ja pikk kahepäevane matk Table Mountain National Parkis, mis algab Slangkopi majaka juurest merekaldal ja lõppeb Silvermine’i laagris. Esimesed paar kilomeetrit kõnnid mööda Noordhoeki randa, kus paaris jalutavad ka meriskid ja meres ujuvad saarmad. Lähed mööda Kakapo laevavrakist, mis on seal liivas olnud 1900. aastast, ja siis algab ronimine Chapmani tippu. Seal sööd lõunat, imetledes 360-kraadist vaadet Lauamäest kuni Cape Pointini.

Kui veab, näed, kuidas suured ja pisikesed lõunavaalad ookeanis mängivad ja mõnulevad. Edasi ronid Noordhoeki tippu, nutt kurgus ja hing paelaga kaelas, kuni jõuad ilusasse laagripaika, sead end telgis sisse ja võid käia paisus ujumas. Õhtul teed ühe mõnusa braai (Lõuna-Aafrika grill), jood natuke õlut, kuulad linde ja loomi ning vaatad imelist taevast. Järgmine päev jätkad ja ees ootab 15,5 km Orange Kloofi. Alustad hirmsat laskumist otsejoones alla ja kui arvad, et nüüd ongi peaaegu kõik, hakkad jälle üles ronima, lahtised kivid jalge all.

Aga vaade üle Houti lahe ja Noordhoeki rannale on seda väärt. Näed Kapi poolsaarel käivat inimeste elu, aga see sind justkui ei puuduta, et oled keset imelist metsikut loodust ja ainus viis alla oleks kukkuda või tellida endale helikopter järele. Constantia Neki juures viib otsetee alla, maod lasevad sajaga üle tee, kivid kukuvad ja ma vedasin vaevu oma jalgu järele. Siis jõuad lõpppunkti Afromontane metsa, kus ma lihtsalt kukkusin pikali. Aga polnud hullu. Auto viis mind tagasi Kaplinna, imelisse Dunkley hotelli, kus ma alati ööbin, ning pärast väikest und ja mõnusat dušši olin kraps ja valmis Kapi toite ja ööelu nautima minna. Aga valus oli.

Terve viiepäevane ja 75 km pikkune matkarada valmis täielikult alles hiljuti ja selle nimi on Hoerikwaggo Trail. Hoerikwaggo tähendab ‘mäge mere ääres’ ja see on khoisani nimi, mille nomaadidest khoi inimesed ehk vanas keeles siis hotentotid Lauamäele andsid. Hoerikwaggo Trail ühedab Lauamäge Cape Pointiga ja selle ehitasid endised töötud Kapi poolsaare agulitest eesmärgiga jätta maale väga väike keskkonnamõju.

Parim aeg on iga aeg, aga jaanuaris võib karmilt palav olla.

Lake District, Suurbritannia

Mulle tundub, et me teame Inglismaast liiga vähe ja sageli piirduvad kogemused Londoniga. Seepärast soovitan sõita rongiga põhja poole.

Lake District on imeline mägine piirkond Loode-Inglismaal, Cumbria maakonnas, kus elas luuletaja William Wordsworth ja kus asub Inglimaa kõrgeim mägi Scafell Pike. Peatuskoha valikuid on palju, mina olen mitu korda elanud Glenriddingi küla hotellis Inn on the Lake. Selleks tuleb rongiga sõita Penrithi ja sealt autoga Glenriddingisse. Glenridding on Ullswateri järve kaldal, seal saab teha suurepäraseid päevaseid ja mitmepäevaseid matku ümbruskonnas, võta kohapeal infopunktist kaardid ja muudkui roni.

Parim aeg seal matkamiseks on hiliskevad-talv.

Roraima, Venezuela

Roraima

Roraima

Minu jaoks oli see üks kõige vägevamaid elamusi: matk viis mind Roraimale, kõige kõrgemale kaljuplatoole (tepui) Guajaana mägismaal, kus Guyana, Brasiilia ja Venezuela kokku saavad. Roraima on järskude seintega ja tasane, nii Lasnamäe-suurune. Mäletate Artur Conan Doyle’i raamatut „Kadunud maailm“, kus kamp teadlasi avastas ühel kaljuplatool elamas dinosaurused? Roraimast see raamat räägibki: nimelt on seal aastatuhandete jooksul moodustunud dinosauruse peaga kivikujusid.

Matkale kaasa tuleb võtta kõik, kanda aitavad pemoni indiaanlased. Mina tassisin oma kotti vapralt ise ja olin väga tänulik, kui mu 17-kilone kott ei lasknud mind tuulehoos ümber kukkuda. Üleval elavad ainulaadsed linnud ja haruldased Roraima kärnkonlased (Oreophrynella quelchii), kasvab kaunis kanarbik ja sajab peaaegu iga päev. Ööbisime kaljukoobastes, mida nimetatakse uhkelt hotellideks.

Kõige vägevam on olla kõhuli ja vaadata platoolt 2000 meetrit alla, sellisesse metsa, kus udupilved ja ilm muutuvad minutitega. Allatulek pani mu põlved nõtkuma ja oli täitsa uhke tunne koos kohalikega libistada alla esimene õlu pärast nädalast pingutust, mägijões pesemist ja giid Rogeri tehtud igapäevase pasta ja puuviljade söömist. Roraimal parim aeg matkamiseks on jaanuar.

Torrox, Andaluusia, Hispaania

Hispaania tuntuim matk on kindlasti El Camino de Santiago. Mina aga otsustasin teha sellise mõnusa turistimatka Andaluusias, Malagast 25 km kaugusel asuvas Torroxi külas. Elasime Torroxi külas väikestes valgetes majades, jõime veini ja sõime kohalikes uhketes restoranides, olles päeval teinud 10–15 km matku. Vaated, loodus ja päike on peamised, mis Hispaaniast meelde jäävad.

Soovitangi algajal mõne sellise lihtsamaga algust teha, kotti tassima ei pea, iga õhtul on tsivilisatsioon ja vein ning kui väga ei jaksa, siis võib mõne päeva ka niisama olla. Hispaania on üldse Euroopa üks mägiseimaid maid: Sierra Nevada ja Los Alpujarras Andaluusias, Püreneed ja Picos de Europa põhjas. Kes mitu päeva matkata ei jaksa, proovigu kergemaid: Montserrati mägi Kataloonias, Parque Nacional de Monfragüe või matkad Ronda lähistel. Parim aeg matkamiseks on aprilli lõpp – mai.

Shiva palverännak, Mauritius

Shiva palveräännak

Shiva palverännak

Tahad kõndida 32 km laugjal maal koos tuhandete palveränduritega Shiva kuju juurde? Mauritiusel saad! Iga aasta märtsis käivad tuhanded kohalikud (ja mõned külalised) pika palverännaku oma kodudest Grand Bassini Shiva jaoks ehitatud templisse. Tee ääres pakuvad lahked inimesed sulle juua ja süüa, saad oma ville ravida ning teiste palveränduritega koos kannatada. Kui kohale jõudsin, ei näinud alguses midagi ja siis ilmus udust nähtavale 30-meetrine Shiva kuju.

Väike Ganga Talao ehk Grand Bassin on Mauritiuse südames mägedes asuv pühaks kuulutatud kraatrijärv. Sel päeval oli kant täis inimesi, kes olid toonud ohvriande, sõid ja jõid. Kõigi riided olid kaunid ja värvilised, nad olid õnnelikud ja katkiste jalgadega, sest paljud läbisid matka paljajalu.

Mauritiusel tegin veel mitu matka. Väga naljakas oli Pöidla-nimelise mäe otsa ronimine, sest tippu mahtus seisma ainult kaks inimest. Piton de la Petite Rivière Noire on saare kõrgeim mägi, kust avaneb vapustav vaade üle terve saare, ning loomulikult Le Morne, Unesco kaitse all olev mägi, mis oli põgenenud orjade varjupaigaks.
Loe lisa: www.mauritius-guide.net/pilgrimage-sites/

W-trek, Tšiili

Torres del Paine, Patagoonia, TšiiliSeal hoia pead all, sest tuul viib su muidu minema. Matka alustamiseks sõidad laevaga alguspunkti ja juba esimesed vaated tornisarnastele lumega kaetud mägedele võtavad õhku ahmima. See on Torres del Paine, Lõuna-Tšiilis asuv tsitadell ja üks maailma metsikuimaid rahvusparke. Esimene päev viis mind tohutu liustiku juurde, puud peegeldusid puhta veega mägijärvedes ning päike säras eesoleval liustikul nii, et ka kolmekordsed päikeprillid poleks liiast olnud.

Teisi matkajaid oli ka, aga see ääretus ja suurus tekitavad tunde, et oled ainus ja peale sinu on ainult liustik, linnud ja uhked mäed. Teisel päeval vaatasin ja kuulsin, kuidas järgmisel liustikul toimus laviin. See oli võimas. Kolmandal päeval sattusime kokku guanakodega, laamade metsikute sugulastega.

Magasime neljakesi ühes telgis, et soojem oleks, aga hommikuks olid läätsed ikka topsis ära külmunud. Õnneks olin sokid ja riided magamiskotti sisse pannud ja vähemalt need olid soojad. Kõige suurem elamus lisaks mägedele ongi õhk, see värske ja krõbe liustikujääst tulev õhk. Kui oled matka lõpetanud, siis mine ja naudi kokteili üheks maailma kaunimaks hotelliks peetud Hotel Explora Patagonia terrassil. Torres del Paine vaatab sinu peale ja varjab hästi oma saladusi, sest 60 km pikkune matk on sind lasknud neid ainult õrnalt nuusutada.

Mosambiik

Mosambiik

Mosambiik

Mõtlesin, et Aafrikas rannal jalutada on väga kerge ja tšill, aga pärast nädalat lumivalgetel düünidel üles-alla ronimist ma asja enam nii kergekäeliselt ei suhtu. Matkakaaslased olid 15 lõuna-aafriklast ja üks austraallane. Iga päev läbisime 10–17 kilomeetrit, vahepeal paljajalu, väikese pausiga mere ääres, et oma võikut ja puuvilju süüa. Õhtuti ostsime kaluritelt kilode kaupa krevette.

Kokku oli see kerge ning hinge ja ihu kosutav matk, suured kotid veeti autoga ja ise pidid vaid endaga vaeva nägema. Matka lõpuks olid mul uhkusega ette näidata skorpioni hammustus reie peal, satikad juustes, ühelt rannakutsult saadud kirbud ning lugu ussist, kes end minu magamiskotti magama sättis, kui ma parasjagu rannas ööbida otsustasin.

Lavaccio, Itaalia

Lavacchio

Lavacchio

Nii nagu Andaluusias, on kaunis ja metsikus Toscanaski valida kümnete matkade vahel. Mina sattusin Lavacchiosse ja armusin kohe. Vanast laudast ümber ehitatud maja, suurepärased toidud, hea vein ja iga päev erinevad matkad ümberkaudsetes mägedes tegid sellest nädalast ühe mõnusaima matkaelamuse. Kes otsib ilu, rahu ja vägevaid vaateid, see on just koht, kuhu minna.

Gröönimaa

Pean seda oma esimeseks matkaks, kui aastal 2005 võtsin ka elus esimest korda korraliku kuuajase puhkuse ja läksin oma unistuste kohta Gröönimaale. Esimesed päevad olin omapead ja matkasin niisama Kangerlusuaqis, siis jõudsin Ilullisati, kohtusin teiste matkalistega, sain kohe sõbraks teejuht Ruthi ja norralanna Anne Lisega. Pärast esimest päeva, kui meid pealelõunal vapustavate vaadetega jäämägedele tänati, oli minu süda läinud nii Gröönimaale kui ka matkamisele. Disco saar, väikesed kalurikülad ja koerad ning muidugi jääväljad ja -mäed tegid selle siiani üheks kõige kaunimaks nädalaseks matkaks, mida olen pidanud. Soovitan kõigile!

Matkad, mida tasub veel proovida

Kergemad kohad, näiteks: Prekestolen Stavangeris, Norras; Fitz Roy Argentiinas; vaalamatk Hermanuse linna lähedal ja kõik matkad Drakensbergi mägedes Lõuna-Aafrika Vabariigis; Fish Riveri kanjon Namiibias; Siinai mägi Egiptuses; Elbrus Venemaal; tundramatkad Lapimaal; Wrangelli-St.Eliase liustikumatk Alaskal; matkad Austraalias ja Iirimaal ning Ben Nevis Šotimaal. Lähiaastatel ootavad mind Los Alpujarras, Suur Kanjon ja Alpid.

Nõuanne matkajatele

Mis peab igal matkal kaasas olema, sõltumata pikkusest ja raskusest: korralik veepudel, head matkasaapad, mugavad sokid ja aluspesu, seljakott, snäkid, taskunuga, päikesekreem, vihmakeep, hea tuju, päikeseprillid, iselagunevad niisutatud salvrätid, müts, kindad ja kaart.

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2014. 

Loe lisaks:

Kommentaarid: