Uudised ja reisilood

Jagame teiega Ülle Puustusmaa Egiptuse reisikirju jaanuarist 2022. aastal. Ülle armastab reisimist, kultuuri ja loodust, peab neid elu essentsiks ja on avastanud ilma ja inimesi nii koos sõprade kui lähedastega, nii suure kui väikse seljakotiga. Egiptuses käis üksi ja esimest korda, kuid arvatavasti mitte viimast.

Loe ka reisikirja 1. osa, 2. osa, 3. osa ja 4. osa.

Perfektselt ümmargune kuusõõr sirab öötaevas nagu tumesinisesse lakke süvistatud luumenirikas ledlamp. Pooltühja hotelli rannas leiab päevalgi (õnneks) üksildase paiga, kuid jahedas õhtus pole siin hingelistki, vähemalt ei paista. Meri ei tee täna jälle kõssugi, kuulda on vaid mägede ja Luxori poole viivalt teelt kostvat liikluse müha. Hetk hiljem eristab kõrv ka Kaktuse nime kandvast hotelli baarist randa kanduvat kohaliku koloriidiga muusikat.

Olen juba mõnda aega mõelnud, et Eestis on raske leida kohta, kus kuuleks vaid looduse hääli, kuuleks vaikust ilma, et sisse lõikaksid inimhõiked, kellegi jaoks hirmilus muusika või siis näiteks suvine muruniiduki “lemmiklaul”, liiklusmüra või üle lendavad lennukid. Maailmas küllap ikka veel on mõni selline paik, kui hästi otsida ja hästi kaugele minna …, kellel on õnne.

Rannal piisavalt kuutanuna, see tähendab kuud imetlenuna ja temaga südamest südamesse rääkinuna, (kes soovib, võib meeleolu tabamiseks ümiseda laulu: kuujõgi voolab üle maa … jubeilus! ( Frank Sinatra – Moon River: https://youtu.be/vJgGs9WpGt0) või siis Trad Attack ( https://youtu.be/BaP6jUgFGkA ), suundun uudishimust ajendatuna kaktusebaari poole, sest on vaja ju ikka välja uurida, mis melu seal on. Sõber küsis hiljuti, kas olen juba laupäevasele tantsuõhtule jõudnud, ja mul ei klikkinud üldse ära, mida ta silmas peab. Äkki siis see ongi see… .

Jõuan silmanurgast näha tulnukalaevana plinkivat lendavaks taldrikuks keerutatud seelikut (vt ka 1. heietus) ja põrkan ukselt tagasi. Talumatu hinge kinni võttev suitsuhais lööb näkku ja siseneda on võimatu. Samale tõdemusele on jõudnud ka lastega pere, küünitades lahtisest ukseavast sisse piiluma. Ma vist kõlan kui museaal, aga ehk keegi peale minu veel mäletab noid aegu, kui klubis või kõrtsis suitsetati ja pärast sellise asutuse külastust haises kogu seljas olnud garderoob, lisaks juuksed ja isegi nahk nagu konisid täis tuhatoos ning kogu kupatus tuli koheselt süvapessu suunata. On arusaamatu, kuidas suutsime kõik toona sellises suitsust paksus keskkonnas üldse viibida ja veel lustida-tantsidagi.

Täna olin olukorras, kus tuli päev otsa hotellitoas zoomis istuda ja kuna siinmail ju ei köeta (samas, viimasel ajal vist Eestis ka mitte niiväga, vähemalt mitte elektri ja gaasiga), liigutamist polnud ja õue päikesepaiste kätte ei lastud, tundsin tõsiselt puudust oma kodukontorivarustusse kuuluvatest villastest sokkidest ja viltsussidest. Aga eks peabki juba aklimatiseeruma hakkama. Mõned korrad veel saan mõtiskleda, millist eesmärki kannab kohalik komme hommiku- ja lõunasöögikordadel noad-kahvlid iga külalise jaoks eraldi kinnisulatatud kilekottidesse pakkida, laudadele nõnda valmis panna ja õhtusöökide puhul jälle needsamad noad-kahvlid ilma kilekotistamata laudlinadele laotada. Vist mingi “siin on turvaline” märgise saamise nõue.

Punktuaalse täpsusega ja fantastiliste reisisaatjatega (kuidas nad küll jaksavad kogu aja kõigile tähelepanu pöörata, kõigile head tuju tekitada, lastega mängida, naistega flirtida, meestele kalamehejuttu ajada ja ise seejuures vabad ja rõõmsad olla) kulgenud merereis lõpeb täpselt õigel ajal, väikebuss võtab sadamast seltskonna peale ja juht kulgeb omas rütmis, oma joonistatud sõidureas (vaata ka: omal viisil), ise palvehelmeid näppides ja vahetevahel tuututades hotelli poole. Jätkuvalt imestan, kui head teed siin on, kui vaid neid lamavaid politseinikke ja politsei kontrollpunkte nii palju poleks.

Lõpetuseks (sest kaua ma ikka heietan) sobib ehk tsiteerida miskit siin reisil loetud Mia Kankimägi raamatust “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”, mis põimib kaasaegse soome naise mõttemaailma 19. sajandi südikate naiste – rändurite ja kirjanike omaga ja teame ju, et kui piiravad olud, vaated ja korsetid kõrvale jätta, oleme olemuselt ja püüdlustelt ikka needsamad – lihtsalt naised. Niisiis: “Kui sind vaevab depressioon, frustratsioon või peavalu, mine reisima.” Või jälle: “Reisimiseks pole põhjust vajagi.” “Küsi eneselt, kas sa tahad reisida. Kui tahad, anna endale luba.”
Igatahes: “Järgi rada, mis su ees avaneb.” Õnn kaasa!

*Õiendus: heietused on kirjutatud enne massiivsete sõjaõuduste algust 2022. a veebruaris ja toona olid kõik karvased ja sulelised, kes Egiptuse soojuse, kultuuri, päikese, mere ja valguse peale üle ilma kokku lennanud lihtsalt puhkust vajavad inimesed.

Vaata ka Egiptuse reisipakkumisi.