Uudised ja reisilood

Estraveli MTC (Master Travel Consultant) Marika Mikko sai suurepärase võimaluse käia Silversea kruiisil. Loe muljeid ja vaata reisipilte.

Siis, kui Euroopa ägas kuumalainete küüsis, avanes minul võimalus külastada veidi põhjapoolseimaid piirkondi ja seda ühe maailma parima luksuskruiiside pakkuja Silversea kutsel.
Mul õnnestus nende 14-päevasest kruiisist kaasa teha 5-päevasel reisil algusega Fääri saarte pealinnast Torshavnist ja lõpetada kruiis Iirimaal Dublinis.

Kruiisi marsruut

Tallinnast on Fääri saartele kõige mugavam lennata Kopenhaageni kaudu. Mina lendasin Kopenhaagenisse laupäeval Air Balticuga lõunase lennuga ja plaaniga teha väike tutvus ka Kopenhaageni linnaga. Ööbisin Best Western Plus Airport Hotel Copenhagenis, mis on lennujaamast vaid ühe metroopeatuse kaugusel ja sama mugav on sealt sõita ka kesklinna.

Fääri saared

Fääri saartele lendasin Kopenhaagnist Atlantic Airwaysiga. Selle lennufirma piloodid on selle piirkonna ilma ja saarte eripäraga tuttavad ning nendega on sinna väga turvaline lennata. Nad pidid maanduma iga ilmaga, mida paraku teised lennufirmad ei pruugi teha. Maandumine Fääri saartele on tõesti kogemus omaette ja seekorda vedas ka ilmaga, sest taevas oli päikseline ja selge, lennuki aknast olid saared kenasti näha ja ausalt oli natuke hirmutav ka, kui lennuk mägede vahelt sellele pisikesele maandumisribale maandus. Peale maandumist lähevad kõik reisijad kenasti lennukist maha ja tipa-tapa lennujaama hoone poole, sellist suure lennujaama sagimist ei ole.
Üks väike tähelepanek ka, enne pagasi kätte saamist tasub läbi astuda lennujaama Taxfree poest ja osta omale kaasa meelepärast veini või kanget alkoholi. Kohapealt seda lihtsalt ei ole kuskilt osta, linnas on küll üks spetsiaalne pood, kuid hinnad on kohe palju-palju kallimad. Mina seekord seda väikest nüanssi ei teadnud, kuid kohalikud kasutasid selle võimaluse väga agaralt ära :)

Lennujaam jääb saare pealinnast Torshavnist ca 41 km kaugusele ja teisele saarele, linna saamiseks on võimalik kas rentida auto, kasutada kohaliku bussi teenust või tellida omale transfeer vastu. Mina kasutasin viimast ja palusin hotellil omale transfeer vastu saata. Transfeeri hind oli ühele 250 Taani krooni ehk ca 35 eurot. Transfeer oli küll sõiduautoga, kuid tegu oli jagatud transfeeriga ja peale minu oli autos veel 2 reisijat. Võib tellida ka privaattransfeeri, kuid siis on ka hind kallim ca 800 – 900 DKK.

Tee lennujaamast Torshavni poole on väga ilus – maalilised vaated avaratele rohelistele mägedele, murukatustega majad, lambad, lambad ja veel lambaid ja meie jaoks harjumatu ilma puudeta roheline avarus nii kaugele kui silm ulatub. Aga seda vaadet ei olnud kauaks, sest mul õnnestus kohe esimesel hetkel kogeda seda Fääri saarte omapära, et ühel päeval võib ära näha kõik neli aastaaega ja ei läinud kaua, kui meie tee sihtkoha poole kulges valges uduvatis ja näha olid vaid eelmise auto tagatuled.

Majutuseks oli valitud hotell 62°N Seda hotelli julgen küll kõigile soovitada, hea keskse asukohaga ja väga meeldiva personaalse teenindusega.

Fääri saared kuuluvad Taani koosseisu (kuigi nad ise soovivad väga olla iseseisvad, viimasel selleteemalisel hääletusel jäi rahva tahe pea pooleks ja Taani alla kuulumine otsustati 1-2 % rahva enamusega). Saarestik koosneb 18 saarest, millest asustus on 17 saarel, rahva arv ca 50 000 aga lambaid pidi oluliselt rohkem olema kui inimesi. Raha on Fääri kroon, mis on paralleelselt kasutusel Taani krooniga, selle vahega, et nemad kohapeal võtavad vastu ka Taani krooni, kuid näiteks Kopenhaagenis Fääri krooniga ei ole midagi peale hakata. Aga rahatähed on neil ilusad ja saartele omaste piltidega, mina võtsin mõne rahatähe suveniiriks :)

Kaardilt vaadates tunduvad Fäärid meist väga kaugel, kuid minule tundus seal kuidagi kodune ja tuttav nagu oleks oma lapsepõlve koju külla läinud, ma ei tea, kas selle põhjustasid lambad või mereäärne rohelus/avarus.

Kuid ilm on küll üks teema, mille üle võiks arutada pikalt, ja teine teema, mis kohalikele meeldib, on jalgpall. Teema, millest nad meelsasti räägivad, on vaalapüük, kuid see on selline natuke tundlik valdkond. Teema, mida pigem mitte puudutada, on suhted Taaniga (neile küll meeldivad taanlased, kuid fäärlaste käest ei tasu küsida, kas nad on taanlased või fäärlased).

Mina jõudsin Torshavnisse linna, mida nad ise nimetavad linnaks maailma äärel, pühapäeva hommikul väga vara ja hommikul linnas jalutades oli mul selline tunne nagu ma oleks sattunud multifilmi Peetrikese unenägu. Ma olin selles hommikuses linnas täitsa üksi, kogu linn oleks nagu välja surnud, tänavatel keegi ei jalutanud ja kõik poed ja söögikohad olid kinni. Ja nii ma siis seal kulgesin mööda tänavaid ja sadamaid ja inimeste hoove (aedu neil ju ei ole seal kesklinnas) ning pildistasin ja nautisin. Lõunaks, kui üks kruiisilaev sadamasse sõitis, avati ka mõni kohvikukene, kuid sellist idüllilist vaikust pole ma ammu kohanud ja kui ikka on vaba päev, siis on kõigil vaba päev.

Järgmiseks päevaks broneerisin ekskursiooni, et natuke saartega lähemat tutvust teha ja minu üllatuseks oli tegu sellise pea privaatekskursiooniga, sest peale minu oli veel vaid 2 turisti ja meie giid sõidutas meid mööda saart väikese autoga, tänu millele me nägime väga palju ja saime ka kohalike elu-olust väga palju infot. See hommik võttis meid vastu väikese vihmasabinaga ja see vihm saatis meid vahelduva eduga terve päeva, kuid tänu sellele tundus kogu ümbritsev loodus eriti roheline ja kõik kosed, mida seal on pea igal sammul, eriti veerohked.

Vihmaseid päevi ongi saartel aastas keskmiselt 200 päeva ja suvine keskmine temperatuur 10–14 kraadi, merevesi on aga aastaringselt ca 8 kraadi ja ujumas nad ei käi, vaid julgemad käivad ennast vette kastmas. Mis veel väärib erilist äramärkimist on Fääri saarte väga korralikud ja kaasaegsed teed, mis kulgevad läbi tunnelite mägede sees ning väinade all. Pikim tunnel on üle 10 km ja tunnelis sees on lausa ringristmik.

Õhtusöögiks olin võtnud omale pähe, et ma pean ära proovima kohaliku lambaliha, kuid üllatuseks selgus, et kuigi lambaid on palju, siis restorane, kes lambaliha pakuvad, nii palju ei olegi ja selleks, et õhtusöögiks kohta saada, tuleb see omale ette broneerida. Aga kes otsib, see leiab ja lambaliha õnnestus mul maitsta väikeses, kuid üsna populaarses Katrina Christianseni nimelises restoranis ja lisaks lambalihale sain proovida ka teisi kohalikke hõrgutisi, kuna menüü oli 5-käiguline 🙂

Silver Shadow kruiis

Teisipäeval jätsin hüvasti juba natukene armsaks saanud Torshavni linnakesega ja seadsin sammud (õigemini küll sõitsin kohaliku taksoga, sest laev küll paistis, kuid jala sinna kõige kergem pääseda ei olnud) sadamasse, et astuda Silver Shadow pardale, et teha kaasa väikene 5-päevane kruiis. Enne laevale astumist oli mul õnnelik juhus sadamas kohtuda ja kätt suruda ka laeva kapteniga, kes oli kai peale jalutama tulnud.

Silversea kuulub kruiisi maailma absoluutsesse tippu ja selle kruiisifirma üheks tunnuseks on väga põnev sihtkohtade valik. Kuna Silversea laevad ei ole väga suured, siis nad pääsevad külastama ka selliseid sihtkohti ja sadamaid, kuhu suure laevaga väga tihti ei satu ning sihtkohad, sadamad ja marsruudid on ka pidevas muutumises, sest laevafirma püsikliendid tahavad ikka uusi ja uusi marsruute avastada.

Teine mugavus on avarad, suured ja valgusküllased rõduga sviidid (kajut ei tohi kohe mitte selle väikese luksuskorteri mõõtu toa kohta öelda) ja olen täiesti nõus kolleegiga, et kruiisilt lahkudes sooviks selle sviidi kaasa pakkida.

Kolmas ja väga oluline plus on teenindus – kohe laevale saabudes võtavad sind vastu naeratavad ja lahked teenindajad ning sellised on nad kõikjal – nii restoranis, baaris kui ka igal pool mujal, eks nad harjunud naeratuse ja kannatlikkusega kõigi nõudlike klientide soove ja nõudmisi täitma.

Sellel kruiisil oli seekord pardal 340 külalist ja 310 teenindajat ehk siis pea üks teenindaja iga reisija kohta. Ma olen varem ka kruiisidel käinud ja natuke ikka teadsin, mida oodata, aga seda, et sviidiga käib kaasas ka oma personaalne butler ehk ülemteener, see oli küll midagi uut. Põhimõtteliselt butler täidab kõik su soovid, toob sulle hommikusöögi voodisse, viib pesu pesumajja kui vaja, täidab külmkapi jne. Ma muidugi teda väga palju ei kiusanud, välja arvatud see hommikusöök voodisse, seda teenust ma kasutasin küll igal hommikul. Sellega sai natukene nalja ka, esimeseks hommikuks ma küll täitsin hommikusöögi tellimuslehe ja asetasin selle kajuti ukse taha, kuid ei märkinud, mida ma süüa soovin, siis nad olid natuke nõutud ja tulid ukse taha küsima, mida ma siis sooviks süüa. Teisel hommikul olin ma natuke liiga palju erinevaid hõrgutisi omale tellinud ja kui siis butler selle toidutorniga ( 5 erinevat taldrikut ) tuli ja küsis, miss Mikko, millest te alustate.

Aga hästi saab laeva peal süüa ka erinevates restoranides, mida Silver Shadow pardal on 4: pearestoran, Itaalia-teemaline restoran La Terrazza, Prantuse restoran La Dame ja The Grill, kus saab värskes õhus lõunasööki nautida või siis õhtul tulisel vulkaanilisel kivil omale ise liha või kala küpsetada.

Meie võõrustaja oli väga uhke selle üle, et Silversea pakub oma külastajatele ka kaaviari ja seda võib siis omale tellida kuhu iganes, kas restoranis eelroaks, sviiti rõdule või siis öösel diskole, me proovisime need võimalused kõik ära, teenindajad tõid püüdlikult igale poole kaaviari vaagnad kenasti kohale.

Šotimaa

Sihtkohtadest oli meie kruiisiplaanis 3 peatust Šotimaal, mida ma väga ootasin ja ei pidanud pettuma. Esimene neist oli Stornoway (Isle of Lewis), kus meil oli kavas ekskursioon Scenic Isle of Lewis & Lighthouse. Nägime Šotimaa loodust, mis alguses tundus väga sarnane Fääri saarte maastikuga, kuid roheluse asemel olid siin turbaväljad nii kaugele kui silm ulatus ja jälle mitte ühtki puud. Rannik see-eest oli nii imeline, et seal oleks võinud tunde olla ja neid vaateid imetleda.

Teine peatus viis meid Obanisse (Argyll), kus käisime ekskursiooniga vaatamas Inverary Castle lossi, selles lossis on muide filmitud ka Downton Abbey mõned episoodid.
Siin piirkonnas oli juba selline Šoti mägismaale omane loodus, mida ma teadsin ja ootasin – kõrged ja tihedad metsad ja metsaalused täis sõnajalgu ning koduselt tuttav põdrakanep ja angervaks oli ka igal pool tee ääri palistamas. Peale ekskursiooni nautisime väikest armast Obani linnakest, kus on palju poekesi ja kohvikuid ning mereande pakkuvaid söögikohti.

Kolmas peatus meie kruiisi marsruudis oli Greenock (Glasgow) ja siin sõitsime ekskursioonile Glasgow linna. Glasgow linna nägime küll põhiliselt läbi bussiakna, kuigi tunnike anti ka linna avastamiseks, siis sellest jääb suure linna puhul natuke väheks. Aga Šotimaa on küll koht, kuhu ma tahan kindlasti tagasi minna.

Põhja-Iirimaa

Järgmiseks suundusime Põhja Iirimaale ja Belfasti linna. Selles peatus ma otsustasin eksursioone mitte võtta ja tutvuda linnaga omal käel, laevalt pakutakse kenasti shuttle bussi võimalust, mis viib sind kohe kenasti kesklinna ja saadki vabad käed ja linnas jalutada. Belfast on Põhja-Iirimaa pealinn ja kuulub Ühendkuningriigile. See vastuoluline linn on muutunud väga kauniks ja kaasaegseks.
Ma nautisin väga oma jalutuskäiku ja linnaga tutvumist, kuid tõelise kruiisituristina läksin lõunat sööma laevale nagu me seda kõigil nendel päevadel tegime, sest lihtsalt patt oleks kõike seda luksust, mida meile laeval pakuti, kasutamata jätta.

Kuna ilm oli erakordselt ilus, siis otsustasin tol päeval ka laeva basseini ära proovida. Ma ei olnudki ainus, kes ujumas käis, kuigi mu Hispaania sõbrad mind tõsiselt ei võtnud ja ei tahtnud uskuda, et keegi sellise ilmaga ujumas käib.

Minu viimaseks peatuseks sellel reisil jäi Dublin. Oma sviiti kahjuks kaasa pakkida ei õnnestunud, seega lehvitasin laevale ja uutele sõpradele ning võtsin sadamast takso ja sõitsin kesklinna hotelli Wynn`s, mis on väga hea asukohaga ja väärika ajalooga hotell. Hotellis panin kohvri hoiule ja läksin linnaga tutvuma, plaaniks üle vaadata kõik oluline, mis Dublinil pakkuda. Käisin Dublini lossis, vaatasin üle Püha Patriku Katedraali ja Kristuse Katedraali, mis pidi olema väga haruldane, et ühes linnas on 2 katedraali, tavaliselt on lubatud 1 katedraal linna kohta. Jalutasin Iirimaa vanima ülikooli Trinity College’i õues ja minu suur soov oli külastada sealset raamatukogu Book of Kells, kuid see mul kahjuks ei õnnestunud, kuna tegu on nii populaarse vaatamisväärsusega, et sinna tuleb külastusaeg ette broneerida. Loomulikult vaatasin üle nii seest kui väljast ka kõige kuulsama pubi Temple Bar`i, kuid kõige võimsama mulje jättis mulle siiski Grafton Street oma tänavamuusikute ehk buskersitega. Põhimõtteliselt oleks sattunud nagu kontserdile, kus erinevad muusikud annavad möödakäijatele imelise muusikaelamuse.

Ja oligi lõpuks käes aeg koju sõita. Dublinist koju lendasin SASi lennuga läbi Stockholmi, lennud toimisid ilusti ja kõik möödus viperusteta. Kokkuvõtteks võin öelda, et saingi üksinda reisimisega hakkama ja minu hirmul ei olnud alust. Väga mõnus on vahest aeg maha võtta, kulgeda omas tempos ja nautida ilma sellisena nagu ta on.

Tahaksid ka kruiisile?
Vaata erinevaid Silversea näidiskruiise siit.
Silversea valikus on ka põnevad ekspeditsioonikruiisid, näiteks Galapagosele või Antarktikasse.
Kuula ka põnevat podcasti pulmareisist Antarktikasse.