< Eelmine pilt Järgmine pilt >

Tekst ÜLO SUURSAAR, pildid ÜLLE ja ÜLO SUURSAAR

Ei ole Hiina esimene aga viimane tsivilisatsioon, mis ennast maailma nabaks peab. Riigi omakeelne nimigi neil selline – Zhongguo ehk Keskmaa. Ülo ja Ülle Suursaar suundusid oktoobri lõpus otse Keskmaa südamesse – Sise-Hiina Sichuani ja Yunnani provintsi, et kogeda suurejoonelist loodust ning jälgi vanast Hiinast.

Peking või Shanghai tundunuks kergema vastupanu teed minemisena. Liiatigi tahtsime korraga kogeda nii kõrgeid mägesid kui ka jälgi vanast Hiinast – umbes nagu filmides „Tiiger ja draakon”, „Kodutee” või „Lendavate pistodade maja”.

Meie Hiina-reisi alg- ja lõppsadamaks oli Chengdu. Tiibeti-piletite organiseerimine ja nädalane põige lõunasse Yunnani provintsi nõudsid teatud puhveraega, mida kokku sai viis päeva. Millegipärast on Cheng­dud peetud üheks tüütuks suurlinnaks (mõned mu tuttavad on sealt otsejoones läbi kimanud, silme ees terendamas vaid Tiibet), kuid õnneks ei ole see päris nõnda.

Sichuani provintsi 11miljoniline pealinn on kogu Hiina läänepoolmiku kultuuriliseks ja intellektuaalseks keskmeks. Meie külastasime Sichuani ooperit, pandakarusid, paari chan-budismi templit, nautisime vürtsikat Sichuani kööki ja vahtisime häbenematult rahvapargis tantsivaid, võitluskunste harrastavaid, musitseerivaid või mõnel muul moel ennast väljendavaid lihtsaid hiinlasi.

Chengdu on ka suurepärane baas, et külastada Emeishani ja Qingcheng Shani pühasid mägesid, Leshani hiigelbuddhat ja Dujiangyani linna, mis kõik paari sõidutunni kaugusel pealinnast, ja muide, UNESCO kultuuripärandi objektid.

Esmamulje Hiinast, täpsemalt Si­chuanist ehk Punase Nõo piirkonnast oli ootamatult positiivne – kui vaid välja jätta nõo kohal pidevalt rippuv udu- või suduvine. Kindlasti pole lugejale mingi uudis juba aastaid kestnud kümneprotsendiline majanduskasv, üleöö seentena kerkivad pilvelõhkujad ja tänavapildis pidurdamatult galopeeriv kapitalism.

Hiinlased jätsid tööka ja asjaajamises korrektse mulje ning reis kujunes oodatust stressivabamaks. Tänavad olid pühitud ja rahvas, nagu üks mees, on lõpetanud mahasülitamise. Politsei- ja võimustruktuurid olid küll pidevalt nähtaval, kuid kordagi ei kogenud me nende omavoli ega lihtlabast peedistamist, mida näiteks Venemaal alatihti ette tuleb. Hiinast on saanud turvalisuse mõttes peaaegu et igav sihtkoht. Õnneks leidub piisavalt ka koloriiti ja veidrusi.

Juba esimestel päevadel supermarketit külastades kogesime, et näiteks pakendid annavad sageli meie omadele silmad ette. Kuid sisu osas võib enamasti mõnda üllatust oodata. Näiteks Diana Kralli topelt-CDna esitatud toote teine plaat oli tegelikult Beyonce oma. Eeldatav maius osutus pärast vabastamist pilkupüüdvast kvaliteetkarbist, siis plastsahtlitest, siis igat komput eraldi ümbritsevast paberist ning lõpuks kilest üsna maitsetuks jahutaoliseks plönniks.

Ehk on tegu siis tervisele eriti kasuliku tootega, mõtlesime komme varjutava paberikuhja juures.

Sichuani mägised bambusmetsad on koduks punase raamatu ohustatud liikide hulka kuuluvatele pandadele, nii suurele kui ka väiksemale, punasele pandale. Panda hiinakeelne nimi da xiong mao tähendab suurt karukassi. Ilmselgelt ei ole karukassid kuigi hästi „loodud” loomad. Tervis on neil õrn, söömisel on nad valivad ja soojätkamisel pirtsakad.

Salaküttimine ja looduslike elupaikade hävimine inimtegevuse tulemusena seadis nende edasikestmise möödunud sajandil küsimärgi alla, kui nende arvukus langes allapoole tuhandet.

Kõige hõlpsam on Maailma Loodusfondi vapiloom ära näha Chengdu loomaaias, kuid see ei ole kuigi väärikas vaatepilt. Võib ka sumbata nädal aega Chengdust 140 kilomeetrit loodes asuvas Wolongi loodusreservaadis - ilma pandat kordagi nägemata. Õnneks on olemas ka väga soodne kompromiss Chengdu põhjapoolses äärelinnas asuva pandade uurimis- ja aretuskeskuse näol.

1987. aastal alustati kuue rääbaka isendiga. Praegu elab territooriumil, mis on jupp maad suurem Tallinna loomaaiast, pool-looduslikes tingimustes 62 mõmmikut. Nende käekäiku uurib 61 teadlast ning neid kantseldab arvukas teenindav personal. See on meeldiv koht veeta hommikupoolikut, kui loomi bambusvõrsetega toidetakse ning aastased karupojad isekeskis müravad.

Pandade õnn, et nad nii nunnud välja näevad. Mõni ilgema välimusega loom võib rahus välja surra – ei tule talle keegi appi.

Istuv buddha ja veevärgisüsteem

Sichuani nõgu ümbritsevad mäed. Läänekaares tõusevad need kiiresti kuue-seitsme kilomeetrini ja veel kaugemal tuleb Tiibet. Eelmägede esimeses vööndis asub ka budistlik püha mägi Emeishan ning taoistlik Qingcheng Shan.

Esimene väljasõit viis meid Leshani, 71meetrise hiiglasliku Maitreya-buddha Da Fo juurde. Jõekalda kaljusse uuristatuna istub maailma suurim buddha kuju majesteetlikult juba 1300 aastat, tõmmates ligi nii palverändureid kui ka turiste. Kuju ümbruses on hulk suurepäraseid templeid, kuid veelgi rohkem leidub neid paarkümmend kilomeetrit eemal asuval Emei mäel.

Täispikk palveränd 3099meetrise Emeishani tippu võtaks aega vähemalt kolm päeva. Meie kasutasime raja keskkohta jõudmiseks köisteed ning jalgsi kõmpisime vaid kolm templivahet. Järgmisel päeval viis buss meid taoistliku Qingchengi asemel Qingcheng Hou Shani (ehk nn tagumise mäe) jalamile. See tundus taas budistliku moega olema, kuid ajaloost on teada, et mitmed varasemad taoistlikud pühapaigad ongi hiljem budistlikuks muutunud. Mis seal siis ikka. Tore kuuetunnine käik oli seegi – üles Baiyuni ehk Valge Pilve templini välja.

Veel hiljem üritasime siiski ka selle „õige”, taoistliku Qingcheng Shani otsa minna. Sõitsime kõigepealt kohaliku bussiga Dujiangyani linna, kus otsustasime algatuseks paar tundi ringi vaadata. Tegemist olevat vaatamisväärse linnaga, mis tolle püha mäega komplektis kuulub aastast 2000 UNESCO listi. Aga mis seal siis ka vaadata on? Irrigatsioonisüsteem?! Ei kõla just väga seksikalt.

Aga siiski. 3. sajandil enne Kristust lasi kuberner Li Bing nutikate tammide ja jõele kaevatud kõrvalharude abil reguleerida mägedest tasandikule tormavat Min Jiangi jõge sellisel viisil, et veerohkel ajal lõppeksid üleujutused ja veevaesel ajal niisutaks suurem osa jõevoolust lehvikukujuliselt hargnevate kanalite abil Chengdu tasandikke.

Sellest ajast alates, seega juba rohkem kui kahe tuhande aasta vältel, on Si­chuani nõgu paistnud silma Hiina ühe viljakama ja jõukama põllumajanduspiirkonnana. Lidui ja Yulei pargis ehitise loojaid ülistavaid 1900 aasta vanuseid templeid, paviljone, sildu ja tiike uudistades sulasime kiiresti üles, jõudmata lõpuks ära imestada, kui suurepärane koht see tegelikult on!

Meie kolmas püha mägi, seekord siis tõesti taoistlikke templeid täis pikitud, ei valmistanud samuti pettumust. Järjekordselt udusevõitu ilm näis isegi sobivat sealse maastikuga. Lõputud kivitrepid keset bambusesalusid ja ginko-metsi, suitsuküünlad ohvrialtaritel, aegade hämarusse ulatuvate lugudega templid…

Pilvedetagune kuningriik

Alatasa sumusest Sichuanist lõunas asub Yunnani provints, mis tõlkes tähendabki „pilvedest lõunas”. See Birma, Laose ja Vietnamiga piirnev maa ühendab endas lähisekvatoriaalset kliimat, hambulisi mägesid ning värvikaid rahvusvähemusi.

Yunnani lääneosas voolab paralleelsete mäeahelike vahele lõikununa kõigest üheksakümne kilomeetri sees neli suurt Kagu-Aasia jõge, Jangtse, Mekong, Salween ja Irrawaddy, mis hiljem kõik ise ilmakaarde suunduvad. Nende veider muster torkab silma mis tahes füüsilisgeograafiliselt kaardilt või gloobuselt. Samuti oli see Pakistani Hunza oru kõrval meile ju teine külastatav koht, mis end Shangri La prototüübiks peab.

5596 meetri kõrguse Nefriitdraakoni Lumemäe (Yulong Xueshan) jalamil, 2500 meetrit üle merepinna asub hästi varjatud muinasjutulinn Lijiang, paljude arvates ilusaim koht Hiinas. Kuigi ka siin laiutab kohe kõrval modernne hiinalinn, elustab just UNESCO kaitse all olev ajalooline linnasüda kujutluse ühest „õigest vanast Hiina linnast”.

Ei loe ka see, et suur osa sellest on tegelikult paras poekesi ja öömajakesi täis turistilõks, kus vähemalt 95% külastajatest on Hiina siseturistid. Kuid vaated Lõvimäe pagoodi (Wanggu Lou) juurest alla kunagise Naxi kuningriigi pealinna kivikatuste merele või siis Nefriitdraakoni mäe hambuline küür peegeldumas Musta Draakoni Tiigi vees on ühed kaunimad, mida eales näinud olen.

Naksakad naxid

Yunnani selles piirkonnas elab palju rahvakilde, kes pärinevad tiibeti, birma või tai hõimudest, eristudes han-hiinlastest nii näojoonte, riietuse kui kommete poolest. Mõned rahvad, nagu Lijiangi ümbruses elavad naxid või Lugu järve kaldaid asustavad mosuod, on veel lähiminevikust tuntud kui matriarhaalse kogukonna näidised.

Naised valisid ja vahetasid mehi nii, nagu ise soovisid, ja isadus polnud mingiks probleemiks. Lijiang, vana nimega Dayan, on suure linnana loomulikult Hiina keskvõimude poolt „tsiviliseeritud”, kuid kes teab, võib-olla mõnes kaugemas kolkakülas kestab soodom ja gomorra tänase päevani edasi.

Kõike feminiinset tähtsustav traditsioon ulatub ka turistile märkamatuks jäävatesse valdkondadesse, nagu näiteks naxi keel. Kui märgid „kivi” ja „naine” annavad kokku suure rahnu, siis „kivi” ja „mees” pidada tähistama pisikest klibutükikest.

Tõepoolest, mehed on ka igapäevaelus justkui tagaplaanil. Neid näeb sageli „pehmete” tegevuste juures, näiteks põrandat pühkimas, toitu turult koju kandmas või lapsi hüpitamas. Naised aga ajavad äriasju turistidega ja on üleüldse kuidagi silmatorkavalt toimekad ja initsiatiivikad. Ühesõnaga, just nemad on peres püksikandjad ja rahakoti patsutajad.

Keeleteema jätkuks peaks veel mainima, et naxid kasutavad maailmas praegu ainsana hieroglüüfkirja. See unikaalne kiri koosneb umbes 1300st piktogrammist ning olevat umbes tuhat aastat vana.

Naxi kirja ja kultuuri tähistatakse ka sõnaga dongba, mis viitab selle šamanistlikule päritolule ning originaalsele kosmogooniale. Ja muide, vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei ole hiina ja jaapani kirjamärgid hieroglüüfid, vaid logogrammid.

Tuhandeaastased helid

Vanalinna tänavate kivikatuste varjust leidsime saali, kus õhtuti paar korda nädalas esineb naxi muusika orkester. See ei mängi rangelt võttes siiski mitte naxi rahvamuusikat, vaid iidset taoistlikku templimuusikat. Just selline võis olla tuhande aasta tagune Tangi ja Songi dünastiate aegne vana-Hiina õukonnamuusika. Kui mujal Hiinas on ajaloo keerdkäikudes sellise musitseerimislaadi elav traditsioon katkenud, siis siin, mägede- ja pilvedetaguses kuningriigis, on seda tuhatkonna aasta vältel jonnakalt põlvest põlve edasi antud.

Pärast kultuurirevolutsiooni kaevasid naxi muusikud oma mitmesaja aasta vanused instrumendid aianurgast jälle üles ning asusid alates 1978. aastast Dayan Naxi Ancient Music Association’i nime all taas esinema. Ansambel on külastanud korduvalt ka lääneriike ning teadjate hulgas on nad maailmakuulsad, umbes nagu meie Hortus Musicus.

Etendus algas. Lavale tuli paarkümmend vanameest ning tagumistesse ridadesse ka mõned nooremad naismuusikud. Lava kohal, seal kuhu varem punaloosungeid tavatseti riputada, oli pikk rivi juba elavate kirjast lahkunud moosekantide fotodest. Esimene tund kontserdist läks mul peaaegu kõrvust mööda, sedavõrd hõivatud olin iidsete pillide ja kostüümide imetlemisega.

Kontserdi viimaseks pooltunniks ilmus välja ka orkestri juht ja ikoon Xuan Ke, kes ülejäänud orkestrist erinevalt oli läänelikult ja oma 78aastase vanuse kohta kuidagi poisikeselikult riides. Vilunud kõnemehena rääkis ta pikalt lugude vahele. Üksvahe tabasime ta jutus sõna „Aishaniya” – nii kutsuvad hiinlased Eestit.

Tõepoolest, sama Naxi orkestri väike koosseis külastas Eestit 2000. aastal Festivitas Artium raames. Naxi ajalugu ja kultuuri tutvustas Märt Läänemets, loengu pidas ka Xuan Ke. Ansambel esines Tartu Ülikooli aulas, ümbruses, mis tugevasti disharmoneerus vanade meeste iidsete pillide ja kostüümidega.

Siin, Lijiangi vanalinna raskepäraste puunikerdustega kaunistatud ning salapärasesse hämarusse sumbuvate saalinurkadega veidi kiivakiskunud hoones kõlas see pisut tseremoniaalne pentatooniline muusika täiesti veenvalt, mis sest, et väga võõralt.

No kas ei ole kummaline? Hiinas on 1300 miljonit inimest (ja Pekingis üheksa miljonit jalgratast, nagu laulab Katie Melua), mina aga vestan siin pikalt kolmesajatuhandelisest rahvakillust? Aga küllap on siis tegu sedavõrd põneva ja maailmakultuurile olulise rahvaga.

Tiiger udus

Lijiangist tegime väljasõidud nelja tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Dalisse ning kahepäevase retke Tiigrihüppe kuristikku (Hutiao Xia), järjekordsesse erakordsesse kohta.

Nimelt vahetab sealkandis Jinsha nime kandev Jangtse jõgi mitu korda närviliselt suunda ning moodustab Nefriitdraakoni ja Haba Lumemägede vahelt läbi voolates 3,5 kilomeetri sügavuse kanjoni, mida on püütud tituleerida maailma sügavaimaks. Samas, kes see ikka täpselt oskab defineerida, kust alates üks mäeorg kanjoniks muutub.

Mõne aasta eest rajasid hiinlased kuristikku autotee. 800 meetrit kõrgemal kulgeb vana, kultusliku kuulsusega jalgrada, mille läbimine võtab poolteist päeva aega. Meid tabas kuristikus vihmane ilm ja ülemisele rajale suundumine polnuks mitte ainult ohtlik, vaid vaadete puudumise tõttu ka mõttetu.

Oma elus juba piisavalt matkanud inimestena puudus meil vajadus end iga hinna eest udusel mäenõlval tõestada. Samal ajal pakkus alumine tee piisavalt dramaatilisi vaateid paarsada meetrit allpool mäslevale veekaosele ja kaljurahnule jõe keskel, mille kaudu tiiger ükskord jahimehe eest põgenedes üle jõe olla hüpanud.

Kuristiku keskosas asuvas Tina’s Guesthouse’is söepanni ees end soojendades liikus meie mõte infoajastu reisielamuste standardiseerumise radadel. Olime Euroopast vaadatuna saabunud parajasse pärapõrgusse.

Kuid kui lööme lahti näiteks montipüütonlase Michael Palini reisiraamatu „Himalaya” (millest on olemas ka BBC vändatud mitmeosaline reisisaade) või siis Carsten Jenseni eesti keelde tõlgitud reisikirja „Ma nägin maailma algust”, siis kohtame seal ikka ja jälle Lijiangi kivikatuseid, Naxi orkestri etendust koos Xuan Ke poliitiliste kommentaaridega ning matka Tiigrihüppe kuristikku.

Tuleb tunnistada, et kohustuslikust „paketist” jäi meil saamata vaid diagnoos kohalikult prominentselt loodusravitsejalt doktor Ho’lt, kes Palini mao kehvapoolseks ja qi nõrgaks tunnistas. Jensen oma salatõbe ei avalikusta, küll aga ironiseerib ta pikalt-laialt mehikese üle, kes alates poole sajandi tagusest tutvusest ekstsentriliste lääne reisimeeste ja kirjanike Joseph Rocki ja Bruce Chatwiniga oma tuntust ja haipi kildhaaval üles on ehitanud.

Veelgi suurema koosa saavad kõik autentsusejanused lääne rändurid, kes Hiinas reisides mingit tõelist ajalugu ja eksootilist esiaega taga ajavad, mis suudaks tõestada nende enesekindlust maadeavastajana.

Dr Ho, kellel peaks eluaastaid praegu 80 tuuris olema, tõotas pakkuda just seda kaotatud maagilist „päris”-Hiinat, kuid oli muutnud juba paroodiaks nii iseenda kui kohaleruttajate võltsootused. (Jensen, eksole, on ise teistsugune?)

Meie leppisime mõttega, et kui asi on väärt nägemist või kogemist, siis ei saa pahaks panna, kui sama teevad, „Lonely Planet” näpus, ka tuhanded teised inimesed. Möödas on suurte maadeavastuste ajastu ning järele on jäänud indiviidi avastused enese jaoks.

Eks igaüks elab oma elu ja mis kasu mul sellest, mida keegi teine on või siis ei ole näinud? Vahest ainult niipalju, et aidata välja sõeluda just need paigad, mis minu sisemusega kuidagi resoneerida võiksid. Ja Sise-Hiina pakkus seda kõike küllaga.

Pühad mäed

Mäetippe on paljudes kultuurides juba aastatuhandeid peetud pühadeks paikadeks, mõnikord lausa jumalikeks objektideks. Enamasti on nad siis ka silmatorkava kuju ja meeliülendavate vaadetega. Hiina religioonidele, taoismile ja budismile tundub mägede kultus eriti omane olevat. Ohvrikohtadele kerkisid aastasadade ja -tuhandete vältel templid, templite kõrvale üha uued templid, paviljonid või kloostrid. Kultuurirevolutsiooni ajal sai suur hulk neist kannatada.

Viimastel aastakümnetel on templeid taastatud ning pühad mäed naudivad kasvavat populaarsust nii tõsiusklike, pool-usklike uue aja hiinlaste kui ka turistide hulgas. Tüüpiliselt on üks püha mägi 1000-2000 meetrit kõrge ning käik mäetippu ja tagasi koos peatustega templites võtab aega 1-2 päeva.

Hiina neli tähtsamat budistlikku mäge on lisaks Sichuani Emeishanile veel Putuo mägi Shanghai lähedal, Shanxi provintsis asuv Wutai ning Anhuis asuv Jiuhua Shan. Viiest tähtsamast taoistlikust mäest on kõige püham Pekingist umbes 350 km lõunas asuv Tai Shan. Teised on Xi’ani lähedalt leitav Hua Shan, Heng Shan (üks neist Hunanis, teine Shanxi’s) ja Song Shan (Henanis).

Budistlikud ja taoistlikud templid võivad Hiinas üsna sarnased välja näha, sest arhitektuurilised erinevused ei pruugi suured olla. Liiatigi on need religioonid mitmel perioodil teineteisele lähenenud. Kõige hõlpsamini saab neil vahet teha sammaste värvi järgi – budistlikel templitel punased, tao ehk kulgemise õpetuse templitel mustad.

Erinevate buddha ja bodhisattvate kujude asemel kohtab tao templites enamasti kas kolme või kaheksat surematut. Kahtlused hajutab ka, kui leiate iidse taoistliku must-valge yin’i-yang’i sümboli.

ÜLO SUURSAAR