24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Eestlasest austraallaseks: esmamuljed Brisbane’ist

10.01.2002
Lembe Love / Estraveller

austraalia_1Estraveli endine reisikonsultant Lembe Love kolis aasta eest elama oma abikaasa juurde maakera kuklapoolele. Allpool avaldame Lembe esmamuljeid tema uuest kodumaast Austraaliast.

Koaala ja känguru ei paistagi?

Brisbane’is sadas 11. oktoobril 2000 vihma nagu oavarrest ja ma olin väga pettunud, kui maandusime. See oli tegelikult esimene päev kolme kuu jooksul, kui siin üldse sadas. Õhk oli lämbe ja kogu tee lennujaamast parklasse otsis unine silm ikka midagi ülihuvitavat või ebamaist. Mõnda ekstreemtaime või ma ei tea isegi… ma olin ju Austraalias… siin pidi kõik teistmoodi olema…

Lennujaam on meie korterist Sandgate’is umbes 30 minuti autosõidu kaugusel. Kui sinna sõitsime, püüdsin tee peal mõnda koaalat näha, aga päris nii see ei ole, et puude oksad on koaaladest lookas ja et känguru linnas vastu hüppab.

Õhtul jalutasime mererannas ja toitusime ühest enamlevinud kiirtoidust – kalast ja kartuli-chipsidest. Istusime Cabbage Tree Creek’i kaldapealsel ja ma lõdisesid, kas sellest, et ilm oli jahe, või lihtsalt sellepärast, et tulevik oli teadmata.

austraalia_landscEestis olles ja seda “väikest” mandrit kaardil vaadates ei tule selle pealegi, et Austraalia suurus võiks olla mingi 7,7 miljonit ruutkilomeetrit. Eestisid mahuks Austraalia sisse peaaegu 169 tükki! Mind on see võrdlus alati muigama pannud. Seetõttu olin alguses väga hämmeldunud, kui peale 3-4 tunnist autosõitu olime kaardi peal ainult 2-3 sentimeetrit edasi nihkunud.

Ilmamuutused väga järsud

Esimese nädala veetsime mõnusasti abikaasaga koos, käisime Wet’n Wildi veepargis, mis on vabaõhuasutus ja kus mul oli kogu aeg külm, sest oktoobri algul pole siin veel teab mis soe midagi. Queenslandis ongi minu teooria järgi ainult kaks aastaaega – soe suvi ja külm suvi. Tegelikult kuulub Austraalia troopilisse kliimavööndisse, parasvöötmesse jääb vaid Tasmaania. Kliima on kuum, kuid mis mujalt tulnuile aga tõsiselt tunda annab, on temperatuuri suur kõikumine nii ööpäeva kui ka aasta lõikes. Eestis on need üleminekud kuidagi sujuvamad. Möödunud talvel näiteks oli siin ühel päeval suvi ja järgmisel talv, läks lihtsalt üleöö külmaks. Aga äkki ma olengi lihtsalt viriseja, Melbournis ja Adelaides olla ilmad hoopis halvemad kui siin, seal pidavat ühel hetkel paistma päike ja järgmisel hetkel sadama lund….?

austraalia_kookaburraKäisime ka Lone Pine’i koaalapargis, kus sai teoks mu eluaegne unistus ja sain koaala ära kallistada. Pealtnäha pole nad teab mis pehmekarvalised, aga kui sülle saad, ei taha teist enam ära anda, loomaia omadega on ju veel ka see eelis, et nad on inimeste ja poseerimisega harjunud ja nuhutavad sind rõõmsalt. Ainult küüned on neil pikad ja teravad! Vabas looduses neid siiski sellisel viisil käsitseda ei soovitata, sest nad kasutavad oma küüsi täiesti kompleksivabalt! Sellegipoolest – elamus missugune.

Brisbane jätab võimsa mulje

Brisbane jättis meeldiva esmamulje, eriti South Bank, mis ehitati 1988. aasta World Expoks ja kujutab endast suurt ala integreeritud parke ja vihmametsi. Seal asub City Beach, mis on kunstlikult rajatud rannariba päris valge liivaga, laguun, kus saab ujuda, väike turg ja loendamatu kompleks toitlustusasutusi oma hubaste terrassidega. Brisbane’i City Gardens ei tohiks küll ühtki taimehuvilist ükskõikseks jätta, pigem vastupidi. Üks alternatiiv linna külastada ongi silduda oma purjeka või mootorpaadiga just siin. Jõel on regulaarne katamaraaniliin, City Cat. Meie alustasime minu avastusretke hilisel pärastlõunal, ostsime edasi-tagasi pileti ning nägime kõiki neid piltilusad maju jõekallastel, samuti päikeseloojangut, mis kestab umbes 5 minutit, nii et teine pool reisist jäi pimedasse. Brisbane oli siis juba tuledes. Väga võimas. Bribane’i jõel on loendamatult palju igasuguseid paate, purjekaid ja kolm vanaaegset rataslaeva, mis on restoranideks või tantsuklubideks ehitatud-kohandatud, samuti on linnasüdamest laevaühendus Lone Pine’i Koaalapargiga ja maismaa erinevatest punktidest pääseb autopraamiga saartele.

austraalia_4Brisbane on puhas, värske ja paris hubane. Euroopalikud tänavakohvikud ja pubid, loendamatud pisikesed poekesed südalinnas, suur kultuurikeskus ja Queenslandi Muuseum, Kujutavate Kunstide Kompleks, mis on toimumispaigaks kõikidele messidele, suurematele kontsertidele ja spordiüritustele, ülimoodne Riigi Raamatukogu ning palju parke ja aedu. Päikeses kiiskavad klaasist pilvelõhkujad seisavad kõrvuti ajalooliste liivakivist kirikutega. Siin on Raekoda oma võimsa kellatorniga, vana Postkontori hoone, St. Stephens’i Katedraal, Tollimaja ja valitsushooned George Streetil. Huvitavaid muuseume on loendamatul hulgal, enamusse sissepääs tasuta. Omamoodi rahutu ja kirev on melu Brisbane’is vaid jalakäijatele mõeldud peatänaval Queen Street Mallil, mis on suur ostuparadiis. Brisbane on oma asukoha tõttu turistile üsnagi sobiv peatuspaik, kuna enamus Queenslandi vaatamisväärsusi on mugavas kauguses, et päevaseid väljasõite teha. Majutusvõimalusi on siin igale maitsele.

Nädalavahetust nauditakse täiel rinnal

Austraallased armastavad väga oma puhkepäevi, nädalavahetustel pakitakse kiiruga 1/3 majakraamist auto peale, võetakse lapsed, koerad ja muud koduloomad ning sõidetakse nädalavahetust, või kui parasjagu mõni riiklik püha sama aja sisse juhtub, niinimetatud “pikka nädalavahetust” täiel rinnal nautima. Queensland on selles mõttes puhkaja paradiis: lõputud liivarannad Cold Coastil ja selle süda Surfer’s Paradise, kus toimuvad iga-aastased Indy Ralli etapp ja rahvusvaheline Jazzi- ja Bluesifestival, või Sunshine Coast, mis jääb Brisbane’ist lõunasse, tunniajalise autosõidu kaugusele. Meelelahutus- ja turismitööstus on neis paigus kõigi mõeldavate ja mõeldamatute harudega esindatud. Siin on busse, mis sõidavad maal ja vees, suured teemapargid. Dreamworld oma tiigrite (ka haruldaste albiinotiigrite) ja Queenslandi kuulsaim lõbustuspark poolmetsikute atraktsioonidega, see atraktsioon “Giant Drop” on lihtsalt jube – 4,5 sekundiga 39 korrust vabalangemist! Ameerika mäed on selle kõrval ketikarusell.

Seaworldi tõmbenumber on 6 miljoni dollari eest ehitatud jääkarupark, kuhu just lisandus kaks jääkarupoega Eesti idanaabri juurest. Ka on Austraalial oma Movieworld – kohalik Hollywood, Universal Studios’ Austraalias paiknev filmistuudiote, võtteplatside ja atraktsioonide kooslus.

Moretoni lahes on kolm-neli suuremat ja umbes 40 väiksemat saart, mis pakuvad ammendamatuid võimalusi telkijatele, surfajatele, sukeldujatele ja ka luksuspuhkajatele küllaltki tasemel puhkekülade naol. Suuremad saared on enamasti kas osaliselt või täielikult looduspargid ja rahvuspargid, mõned vähem, mõned rohkem asustatud.

Liivarandu kilomeetrite kaupa

Olen käinud kahel suuremal saarel – Põhja-Stradbroke’i ja Moretoni saarel. Nendele saartele saab kas purjetades või linnast autopraamiga, oleneb huvidest ja võimalustest.

Shokk oli täielik, kui praami pealt autoga maha saime ja liivaluidetele pääsesin, kui nägin neid valgeid liivarandu ja helesinist ookeani – hing jäi ikka kogu ilust kinni küll. Kõik on nagu piltpostkaart, ainult et kolmemõõtmeline ja sa ise oled pildi peal. Stradbroke’i saar osaliselt tavalise autoga matkajale kättesaamatu, et pääseda saare lõunatippu, peaks olema vähemalt mingi maastur.

Moreton’i saarele läksime oma jahiga, ankrusse jäime Tangalooma laevavrakkide varju ja kummipaadil sai isegi kuiva varbaga kaldale. Moretoni saarel asub maailma kõrgeim liivadüün Mount Tempest, mida kohalikud kutsuvad ikka ainult liivamäeks.

Moretoni saare rahvuspark on ligi 20 hektarit, saar ise on tunduvalt suurem ja pakub oma mageveejärvede ja puutumatu loodusega vaheldust linnaelule. Õhtune ääretu vaikus ja rahu asendub hommikul sagimise ja automüraga. Süüa saab Tangalooma puhkekülas täiesti tsiviliseeritud korras, võib paadisillalt delfiine toita või siis oma jahi peal midagi hamba alla vaadata.

Õunapuud õitsevad oktoobris

Granite Belt, mis kulgeb 35 kilomeetrit Warwickist lõunasse ja ulatub kuni 64 km kaugusele Wallangarra linnani. Selle mäeaheliku laius on 16 km. See on koht, kus õunapuud õitsevad varakevadel oktoobris ja saaki koristatakse detsembrist aprillini. Viinamarjahooaeg algab veebruari keskel ja kestab aprilli alguseni. Stanthorpe 810 meetri kõrgusel merepinnast on mäeaheliku suurim linn, ühtlasi ka Queenslandi veinitööstuskeskus.

Ööbisime motellis ja tiirutasime kaks päeva viinamarjaistanduste ja veinitööstuste vahel. Mõned neist on väga kõrgetasemelised ja toodavad konkurentsitult head veini. Ajalooliselt on nad kõik enam-vähem 2-3 põlvkonda vanad, enamik väljakujunenud istanduste ja huvitavate ehitistega.

Mõni rohkem, mõni vähem modernne – uudistada on igas paigas midagi. Maikuus oli igal pool juba sügis ja ilmad olid nagu Eestiski pisut kargemad. Viinamarjaistandused olid kõik raagus ja tagasi lõigatud, aga see-eest sai igal pool toodangut proovida, mis meele päris rõõmsaks tegi.

austraalia_2Byroni neem: Austraalia idapoolseim punkt

Viimane paik, kus oleme jõudnud käia, on siiamaani meie kõige kaugem lõunapoolsem ja Austraalia maismaa kõige idapoolsem punkt – Byroni neem. Linn, mis seal asub, kannab nime Byron Bay ja on oma mõnetuhande püsielanikuga enamjaolt vaid turismist elatuv linn. Kuulduste järgi pidavat Byron Bay olema ka üks vastuolulisemaid linnu üldse. 70-ndatel oli Byron Bayga seostatud kõik, mis käis kaasas hipiliikumisega ja koht oli tuntud kui nende peamine asupaik, tänaseks on aga Byron Bayst saanud rohkem prominentide puhkepaik. Oma üllatuseks kogesin, et Byron Bayist ei leia Mc Donaldsi kiirtoitu: et hoida paiga unikaalsust, on kohalikud hääletanud nii McDonaldsi kui ka igasuguste ultramoodsete kõrghoonete ehitamise vastu.

Byron Bay sümboliks on tuletorn, mis on kogu Austraalia kõige võimsama valgustusega, turismimagnetiks valged liivarannad ja ranniku vihmametsad. Juulis-augustis ja septembris-oktoobris on Byroni lahes mitte ainult kilpkonnad ja delfiinid, vaid jälgida saab ka vaalade rännet. Hooaeg algab ametikult 1. juulil ja Byroni neem pidavat juttude järgi see ainus õige paik olema, kus kõike hästi näha. Nimelt ulatub neem kaugele ookeani ja vaalad tulevad päris lähedale, sukeldujad räägivad, et nad on täitsa uudishimulikud.

Austraallased on ülisõbralikud

Austraallased on nagu inimesed ikka, aga ülisõbralikud, väga naeruhimulised ja jutukad, eraklikuma loomuga inimesele võib see arvatavasti imelikuna tunduda, kui tänaval korraga kõik “tere” ja “kuidas läheb“ ütlevad ja täiesti sundimatult maast ja ilmast rääkima hakkavad, nagu oleksid nende naaber või vana sõber. Nii nagu Eestiski, ei tekita see mõistetavalt segadust eeslinnades, millest mõned ongi nii väikesed, et kõik enam-vähem kõiki teavad-tunnevad, küll aga paneb see mõtlema linnas…istud kohvikus ja leiad ennast mõne aja pärast rääkimas kust sa tegelikult tuled, sest peale selle, kui oled tere vastu öelnud üheksal korral kümnest, järgmine küsimus on “ah, mis aktsent see on?” Küsitakse palju ka Eestist, kus see täpselt asub ja minu suureks üllatuseks, mida toodetakse, mida eksporditakse ja mida imporditakse. Uuritakse, kuidas oli “vene aeg “ ja kas nüüd on parem? Paljudele assotsieerub Eesti Venemaaga, kuid vähem teatakse, et Eesti pole enam ammugi Venemaa osa. Siiski, olen kohanud ka inimesi, kes on kuuldes, et ma Tallinnast tulen, täiesti vaimustusse sattunud ja mulle varrukast kinni hoides kiitnud, kui head muljed neil Tallinnas käimisest ikka on. Üks proosaline põhjus heade mälestuste tekkimiseks on muidugi odavus võrreldes meie Põhjanaabrite või muu Euroopaga, mida enamus austraallasi, kes “sinnapoole” maakera on sattunud, külastab. Aga siiski on need momendid väga südantsoojendavad, eriti kui sünnikodust kaugel oled. Lõpuks on ju Tallinn imepärane ja armas – kõikide oma vastuolude ja kasvuraskustega. Vanalinn on õnnelike parim mälestus ja nad kirjeldavad seda nagu muinasjuturaamatusse jalutamist: kiidavad hubaseid restorane ning keldri- ja hoovikohvikuid, mis siin on haruldased, kui mitte et olematud.

austraalia_3Vaatamisväärsusi rohkem kui vaadata jõuab

Austraalial on ka endal niipalju pakkuda, et kohalikud ütlevad, et ühest elust ei piisa kõige nägemiseks. Eks see on enam-vähem sama tõde ükskõik mis maal või mandril viibides. Kohalike seas on levinud tava soetada endale peale pensionilejäämist autokaravan ja sellisel viisil siis mööda rannikut, aeg-ajalt kodus käies, Austraaliale ring peale teha. Et siis kõike korralikult näha, peaks aega olema oma paar-kolm aastat.

Siin on paiku, mis oma kordumatu iluga pahviks loob. Eriti nendele, kes selle kõige keskel sündinud pole ja seda iseenesestmõistetavalt ei võta. Kes siiamaani hämmeldusest suu lahti vaatavad päikestõusul niitudele sööma tulnud känguruid ja peavad ennast veenma, et need ei ole kitsed või põdrad ning ahhetavad ananassiistandust nähes, olles nähtust tunduvalt rohkem üllatunud kui näiteks austraallane kartulipõllu veeres.

Vahemaad on siin pikad ja ilma autota ollakse väga sõltuv ühiskondlikust transpordist. Alati on võimalus autot rentida ja see pole just väga kulukas. Aga kui on tahtmist ja pealehakkamist, siis sobivatest võimalustest siin puudu küll ei tule. Hea planeerimisega saab 2-3 nädalaga Austraalia suuremad ja tähtsamad kohad üle vaadata, ainuke miinus on see, et sihtpunktide vahel tuleb liigelda lennukiga, mis eeldab tavalisest suuremaid rahalisi võimalusi.

Queenslandis on elu väga aeglane ja rahulik. Esmalt siia saabudes tundus kõik paar korda aeglasem kui Tallinnas. Kõigil on aega maa ja ilm, viid ratta remonti, jah teeme ära, tule kahe nädala parast…mäletan, et olin tihti imestusest tumm.

Niisugune ta on olnud see minu surrogaat-kodu ja väljasõidud esimesel aastal. Väga huvitav ja etteaimamatu…rannaalad ja vihmametsad, kõrbed ja suusakuurordid. Siin on need kõik olemas. Aga kui mu käest keegi küsiks, mis on kõige ilusam maa, kus ma olen käinud, siis vastaksin ikka, et Eesti. Eesti on nii väike, armas ja ka parasjagu nii suur, et ühest elust ei piisa kõige nägemiseks…

Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris jaanuar/märts 2002

Kommentaarid: