Uudised ja reisilood

Peloponnesose poolsaar on ammendamatu varaait ajaloohuvilistele. Kui lisame siia imekaunid vaated mägiteedelt, varjulised rannad, imemaitsva toidu ja külalislahked kohalikud, saamegi põhjused, miks tasub ikka ja jälle Kreekasse tagasi tulla.

Meie pere reisib enamasti väljaspool hooaega – siis on vähem rahvast, väiksemad järjekorrad vaatamisväärsuste juures ja soodsamad hinnad. Ka seekordse Kreeka-reisi tegime oktoobri alguses.

Ateena ei kuulu just minu lemmiksuurlinnade hulka, aga temas on kindlasti oma võlu. Liikluses valitseb täielik kaos, autod sõidavad kolmel sõidurajal viies reas. Taksojuht, kes meid lennujaamast hotelli viis, pistis korduvalt pea aknast välja, karjus teiste liiklejate peale ja signaalitas innukalt. Pidime järgmisel päeval kesklinnast auto rentima, aga tundus üsna võimatu siit eluga välja saada.

Öömaja tasub valida Akropoli ümbruses: ehedam olustik, palju mõnusaid söögikohti ja rohkelt vaatamisväärsusi. Mõjuvam neist on muidugi Akropol – kõrgel linna kohal trooniv vanakreeka templite kompleks aastast 450 eKr.

Akropol kõrgumas Ateena kohal.

Sõit Ateena kesklinnast välja kulges siiski viperusteta. Selgus, et igasugune reeglite puudumine teeb elu lihtsamaks, sest nii pole ju võimalust ka reegleid rikkuda. Pealegi on kreeklastest autojuhid üliviisakad ja lahked; tarvitseb vaid äärmises reas suunatuld näidata, kui kõik ülejäänud kolm rida peatuvad ja su rõõmsalt naeratades risti üle magistraali lubavad. Ei ole sugugi haruldane vaatepilt, kui keset kitsast tänavat seisab auto, mille juht lobiseb rõõmsalt tuttavaga ja hulk masinaid ootab rahulikult reas, kuni ummikutekitajal jutud räägitud.

Ajalooloohuviliste varaait 

Kreekas on esindatud erinevad ajastud alates eelajaloolisest (Mükeene) ja klassikalisest Kreekast (Epidaurose amfiteater), Bütsantsi impeeriumist (Mystrase linna varemed) ja Veneetsia võimuperioodist (Palamidi kindlus Nafplionis) kuni 19. sajandini (Korintose kanal).

Meie reisisihti Peloponnesose poolsaart eraldab mandrist kuulus Korintose kanal, mille rajamist plaaniti juba 3600 aastat tagasi. Keiser Nero ajal alustati isegi kaevetöid, aga Nero surmaga paraku roomlaste ind lõppes ja ehitus võeti uuesti teemaks alles peale Suessi kanali edukat valmimist 19. sajandi lõpus. Kanal on 6 km pikk, 80 m sügav ja ainult 21 m lai. Tänapäeva suured laevad ja tankerid sealt enam läbi ei mahu, küll aga kasutatakse atraktiivset kaljusse rajatud pragu aktiivselt lõbusõitudeks. Üle kanali läheb mitu silda, kusjuures mõlemas otsas on teadaolevalt maailma ainsad sukelduvad sillad, mis lastakse laevade läbisõidu ajaks veel alla. Päris põnev vaatepilt!

Korintose kanal on ainult 21 meetrit lai.

Peloponnesose poolsaar on väga liigendatud rannajoonega ja meenutab oma kujult rippuvat kinnast. Maastik on siin mägine (kõrgemad tipud kuni 2500 m). Tihedam asustus ja tuntumad kuurordid on põhjaosas, meie sihiks olid põhiliselt vähemkäidavad ja metsikumad lõunapoolsed “sõrmepiirkonnad”.

Korintosest sõitsime piki maalilist Saroonia lahe kallast Epidaurosesse. Tegemist on Kreeka ühe uhkema ja paremini säilinud amfiteatriga, mis ehitati juba 2400 aastat tagasi. Aastasadu oli amfiteater mattunud küngaste alla ja alles 19. sajandi lõpus tõid arheoloogide väljakaevamised selle ilmavalgele. Nüüdki on ümbruskond pigem põllumajanduslik ja väherahvastatud. Seda vahvam on leida ennast äkitselt keset tohutut poolringikujulist ehitist, millest kiirtena lähtuvad istmeread kuni 13000 pealtvaatajale. Kusjuures viimases reas kuuleb suurepäraselt, mida all ringikujulisel laval sosistatakse. Akustikakontrolli võimalus on kõigil täiesti olemas, sest siin peetakse igal aastal teatrifestivali ja kontserte.

Epidaurose amfiteater on ümbritsetud kaunite mägede ja männimetsaga.

Nafplioni nimetatakse reisiraamatutes romantiliseks ja elegantseks linnaks. Olime endale broneerinud majutuse kesklinnast väljaspool kõrgel mäeküljel, kust avanesid suurepärased vaated Argolida lahele ja linnale. Väikese jahisadama ümber koondunud vanalinn on tõepoolest kõiki kiidusõnu väärt. Tänavad on marmorist sillutisega ja ääristatud kaunite majadega. Pisikesi väljakuid kaunistavad purskkaevud ja lilled. Küllap on siin tavaliselt turiste palju, aga oktoobri algul valitses rahulik ja päikeseline meeleolu. Väga meeldiv oli istuda pingil marmorist rannapromenaadil, juua klaasikest veini ja nautida vaateid sinetavale lahele. Taamal paistab romantiline Bourtzi saarekindlus, mis kunagi kaitses linna merelt tuleva vaenlase eest. Kuna omal ajal elasid seal surmamõistetud ja nende timukas, siis on kindlusel kohalike seas siiski pigem kurjakuulutav imidž.

Romantiline Bourtzi kindlus.

Nafplioni ümbritseb tervelt kolm kindlust, millest imposantseim on kindlasti kõrgel linna kohal kõrguv Palamidi, kuhu all-linnast viib 999 astmest trepistik. Veneetslaste rajatud tohutu suur kindlus pidi olema võitmatu, aga juba vähem kui aasta pärast valmimist vallutasid türklased selle kõigest nädalase piiramise järel. See ei jäänud paraku ka viimaseks vallutuseks. Tänapäevani on säilinud võrdlemisi vähe sellest mitmeosalisest kaitserajatisest, aga siia tasub kindlasti tulla hingematvate vaadete pärast.

Palamidi kindlus rajati 1714. aastal ja vallutati juba 1715.

Meie järgmine sihtkoht Monemvasia on tõeline avastamata pärl Peloponnesose poolsaare lõunatipus.
Pool teest kulges taas mööda kallast, kust saime nautida kauneid vaateid eresinisele merele ja mägisele poolsaarele teiselpool Argolise lahte. Tillukeses kalurikülas Leonidis järgisime teeviita ja keerasime kõrvale väiksemale teele banaaniistanduste vahel, mis viis välja inimtühjale rannale. Siin asus ka tagasihoidliku välimusega tavern, mis ei ilmutanud esialgu mingeid elumärke. Uksed olid siiski avatud ja pärast väikest ootamist, mille pärast omanik ka ohtralt vabandas – hooaeg oli juba lõppenud – saime järjekordse suurepärase maitseelamuse osaliseks. Toitu oodates saime teada, et tavern kuulus praeguse omaniku, sümpaatse noormehe vanaisale, kellelt see pärandus isale ja seejärel juba pojale. Vanavanemate pildid olid seinal aukohal.

Monemvasias asub väike sümpaatne kuurort mõne hotelli ja restoraniga. Suurimaks vaatamisväärsuseks on aga järsult mere kohale kerkivale 350-meetrisele kaljusaarele rajatud kaheastmeline kindluslinn. Linnakese hiilgeajad olid 15. sajandil, aga elatakse siin pidevalt juba alates esimesest aastatuhandest. Ülalinn oli veel varemetes ja rekonstrueerimise tõttu suletud, aga alumine linn on suuremas osas taastatud ja siinsetel kitsastel tänavatel jalutamine ning vaated müüri äärest alla merele pakuvad väga meeldivaid hetki. Loomulikult ei puudu siit ka tavapärased suveniiripoekesed, restoranid ja väikesed hotellid. Linnake on autodele suletud (nägime kohvrikoorma all ägavaid taksojuhte treppidel ronimas).

Monemvasia vanalinn kõrgumas mere kohal.

Ja kasse oli siin kümneid. Kõhnad ja nälginud Peloponnesose kassid ja ka koerad on kurb teema. Väljas süües koguneb kiirelt mitu tegelast; kes piidleb kaugemalt, kes julgeb häälekalt lähemale tulla. Ja kui neile ulatada vargsi mõni palake, siis see sõna otseses mõttes kistakse käest. Kuigi restoranides võiks ju sööki piisavalt järele jääda…

Kassielu kuurortlinnakeses.

Monemvasiast võtsime suuna läände, kus meil oli broneeritud majake Kalamata lähedal pisut pikemaks puhkuseks. Teel tegime ujumispeatuse Gytheio lähedal idüllilises liivarannas, millele lisab dramaatilisust roostes laevavrakk. Täpselt polegi teada, kuidas vrakk sinna randa sattus, aga jutud käivad, et laeva kasutati Türgist Itaaliasse sigarettide smugeldamiseks ja hüljati pärast tormiga madalikule kinnijäämist üle 20 aasta tagasi. Mõnede juttude põhjal on aga tegu lausa tundmatut päritolu kummituslaevaga. Igal juhul on vaatepilt väga muljetavaldav ega jää kuigi palju alla kuulsale Zakynthose laevavrakiga rannale. Erinevalt ülerahvastatud Zakynthosest oli siin näha vaid üksikuid suplejaid.

Peaaegu inimtühi liivarand laevavrakiga

Et olime juba kuus päeva teel olnud ja ööbinud erinevates kohtades, ootasime pikisilmi kohtumist oma majakesega väikeses Megali Mantineia külakeses, kus plaanisime veeta rohkem kui nädala. Siinpool, Mani poolsaarel, on loodus hoopiski teistsugune, metsikum ja karmim. Rohelust on vähe ja inimasustus harvem. Meie majakese vahetus ümbruses olid pooled talukohad maha jäetud. Seevastu on vähem kui 200 elanikuga Megali Mantineia külas tervelt kolm tavernat ja väidetavalt 25 kirikut.

Üks 25 Megali Mantineia kirikust.

Tänu majakesest leitud maakaartidele saime teha mitu põnevat jalgsimatka. Tore oli turnida mööda kivirahnudega täidetud kanjonit, mis oli õnneks täiesti kuiv pärast suvist põuda, ronida läbi tiheda võpsiku iidsele kivisillale ja mööda lagunenud kivist karjateed ülesmäge minnes leida mahajäetud küla varemed. Põnev oli siseneda ainsasse enam-vähem säilinud ehitisse – tillukesse kabelisse, kus põrandal ja laual mõned iidvanad ikoonid ja freskod seintel ning keegi oli veel üsna hiljuti küünlaid põletanud. Teel kohtasime ka kodukitse, seega vähemalt karjused siin aeg-ajalt ikka käivad.

Uudishimulik tegelane matkaraja ääres.

Kohalikud elanikud on väga suhtlemisaltid ja keeleprobleem ei ole neile üldse takistuseks. Tutvusime oma reisil nii mõnegi värvika vanadaamiga. Üks neist elas meie naabruses oma tütre ja toreda eesliga. Elamine oli neil küll üsna segasummasuvila moodi.

Meie toredad naabrid.

Toredatest kohtumistest rääkides peab mainima ka suurt kilpkonna üksildasel mägiteel, paari madu ja arvukaid sisalikke. Looduses liikudes kuuleb sageli tee kõrvalt kuivanud rohust sahinaid ja krabistamist. Tavaliselt kedagi näha siiski ei õnnestu ja ega liiga lähedale väga ei kippunud ka, sest teadsime, et Kreekas esineb mürkmadusid, mõned neist päris suured.

Meie majakesest oli mugav sõita Peloponnesose metsikumaid lõunapiirkondi avastama. Välimises Manis asub piirkonna tuntuim kuurort Stoupa väikese ranna ja toredate kohvikutega. Kunagi elas siin kirjanik Nikos Kazantzakis, kes leidis kohalike hulgast oma kuulsa kreeklase Zorbase prototüübi. Kui kellelgi on veel nägemata samanimeline film Anthony Quinniga peaosas, siis soovitan soojalt.

Stoupas on armas väike liivarand ja aedlinnaõhustik.

Kuna Mani poolsaarel oli keskajal palju sisekonflikte, on siia ehitatud hulgaliselt kindlusetaolisi tornmaju. Ühel pool teed asuvad pruunikakskõrbenud mäenõlvad, teisal aga vilksatab sügavsinine meri ja aeg-ajalt on näha neljakandilisi õudsevõitu kiviehitisi. Mõned lagunenud, mõned uue hingamise leidnud. Kõige maalilisem on kummitusküla Vatheia, mis asub kõrgel künkal peaaegu poolsaare lõunatipus. Vathia kitsastelt lagunenud tänavatelt ja hüljatud hoovidest avanevad suurepärased vaated sinetavale lahele. Küla õitseaeg oli 18.–19. sajandil. Seejärel hakkasid elanikud vähehaaval suurematesse linnadesse kolima ja asula jäi peaaegu tühjaks. Mõnikümmend aastat tagasi alustati küla taastamist ja majade renoveerimist. Midagi läks plaanis aga viltu ja küla seisab endiselt peaaegu inimtühjana. Siinsetest elanikest nägime ainult koeri ja kasse, kes meilt näljaselt toidupalukesi mangusid.

Kummituslinn Vatheia maailma äärel.

Poolsaare lääneküljel on palju koopaid, millest tuntuim Pyrgous Dirou. Siin saab paadiga sõita mööda maa-alust jõge ja imetleda värvilisi stalaktiite peegeldumas vees. Paadisõit kestab pool tundi, pilet maksab 12 € ja see tasub kindlasti ära. Siinkohal on hea jälle meelde tuletada madalhooaja eeliseid – kui tavaliselt on järjekorrad mitmetunnised, siis meie saime praktiliselt kohe. Peale meie oli koobastes sõitmas veel vaid üks sakslastest abielupaar.

Pyrgos Dirou värvilised koopad.

Veel üht kuulsat varemetelinna tasub Peloponnesosele tulles kindlasti vaadata. See on endine suur Bütsantsi keskus Mystras. Järsul mäeküljel laiuv linn asutati juba 13. sajandil ja õitseajal oli siin koguni 20000 elanikku. Klooster ja arvukad kirikud on ainulaadse kujundusega, millel mõjutusi muuhulgas ka itaalia renessansist. Paljud kaunid freskofragmendid on tänapäevani säilinud. Mystras koosneb all- ja ülalinnast ning mõlemal pool on ka sissepääs. Soovitan siiski alustada all-linna väravate juurest ja turnida mööda kitsaid tänavaid ülespoole; pärast lihtsam allamäge tagasi tulla. Tee Mystrasest Kalamatasse kulgeb kohati järsunõlvalises kanjonis ja pakub lisaks närvikõdile ka imelisi vaateid.

Bütsantsilinn Mystras.

Tagasiteel toredast Megali Matineia külakesest Ateenasse külastasime ka kuulsaimat Peloponnesose vaatamisväärsust Mükeenet. Tegemist on iidse paleekompleksiga, kus 1700–1100 eKr elas tolleaegne valitsev klass. Siinse Lõvivärava fotot mäletab kooli ajalooõpikutest kindlasti igaüks. Mükeene varemed kaevas välja seesama kuulus Saksa arheoloog Schliemann, kes avastas ka Trooja varemed. Sarnaselt Troojaga leidis ta siingi tohutu tähtsusega aarded, sealhulgas Agamemnoni kullast surimaski.

Kuulus Lõvivärav Mükeenes.

Fotod: Pille Trumm