Uudised ja reisilood

Kui René Pere teatas tuttavatele, et läheb Walesi, siis öeldi – aa, see on see kääbikute maa! Tegelikult oligi see kogu aeg talle nii tundunud. Kohapeal oli Wales aga ikka rohkem legendide maa, kus kohalikud suhtuvad soojalt kõigesse ümbritsevasse, nii inimestesse kui loodusse.

Tolkien pidas oma kuulsat triloogiat kirjutades ka kahtlemata just Walesi silmas, kuigi ta väitis, et sai inspiratsiooni Karjalast, Uus-Meremaalt ja teab kust veel. Juba selline nimi kui Uthyr Pendraeg (Uther Pendragon), kes oli juhtumisi kuulsa kuninga Arthuri isa, on otsene viide „Sõrmuste isandale”. Seesama mees lõi maha ka sealkandis paksult vihatud palju pahandust teinud inglaste väepealiku, millel on omakorda seos kurja veripunase kõikenägeva silmaga raamatus.

Ja kõik me teame ju Merlinit, salapärast kahepalgelist nõida, kes kahtlaselt sarnaneb võlur Sarumaniga. Olles Tolkien, ei pea just kaugele minema, et leida maa, mis on pilgeni täidetud müütide ja legendidega, maa, kus siiani elavad draakonid ja kus armastatakse lugude vestmist, lambahautist, õlut ja üldse kõike seda, mis meele malbeks teeb. See maa jutustab meile muinasjutte, mis juhtuvad tänapäeval ja mis juhtuvad meie ümber. Kohalikus keeles (mis ei saa muidugi mitte inglise keel olla) kutsutakse seda Cymru ehk Kõmrimaa. Vihkamist tänapäevases liberaalses ja demokraatlikus maailmas ilmselt ei ole, aga Londonit kui mõttetut ja kriminogeenset linna kirutakse küll.

Uelslased pärinevad kaheldamatult keltidest, olles küll hiljem segunenud anglosakside ja teiste hõimudega. Siiski ei taha nad sellest ega oma maa rohkearvulistest müütidest vabatahtlikult juttu teha, ilmselt soovides, et neid ei peetaks mingiteks varakeskaegseteks kollideks, kes arvutit nähes seda vaenlaseks peavad ja sõjakirve haaravad. Kõmri keel täitsa eksisteerib ja sõnade tähendusi ning hääldust teatakse (absoluutselt erinev inglise keele omast), kuid koos kõikjal pakutava draakonisümboolikaga on see ikkagi mõeldud turistide ligimeelitamiseks. Paljud viidad, poesildid ja eksponeeritud tekstid on kõmrikeelsed ja nagu öeldakse, just for fun. Küsisin, kas vastab tõele jutt, et neil on maailma pikima nimega raudteejaam, nii enam-vähem 50 tähest koosnev. Vastati, et see olevat 19. sajandil küla paremaks turundamiseks kunstlikult leiutatud, aga kirjapilte ja tähendust, rääkimata hääldusest, peab igaüks ise Vikipeediast vaatama – see ei kannata füüsiliselt trükimusta.

Walesis mängitakse kriketit, mida peetakse üldiselt intelligentseks ajaviiteks. Ma ise kipun arvama, et see on pigem inglaste mõjuvõimu tagajärg, aga vaielda sel teemal poleks sünnis. Tegelik uelslaste tõsine rahvuslik harrastus, mis paneb nende keldi verd südamed kiiremini lööma, on ragbi, sealjuures kohalike traditsioonidega ragbi. Lisaks teistele erinevustele ei kasutata siin mängus kiivreid ega peaaegu üldse mingeid kaitsevahendeid. Pall võideldakse endale n-ö paljaste kätega, sest nende sõnade järgi ei vajavat tõeline võitleja polsterdusi ja pehmendusi ning nagu me teame, armid ju ainult kaunistavad meest. Kivipallurite harrastusest on asi aga kaugel, sest seegi mäng nõuab nutikust.

Llangollen, linn, kus ma peatusin, on Walesi süda mitmeski mõttes. Nagu tavatsetakse öelda, see on paik, kus maailm tuleb Walesi ja kus Wales tervitab maailma. Ta asub maa kirdeosas kauni kärestikulise, kuid ka ettearvamatu Dee jõe orus. Ujuma ei maksa siin minna salakavalate neelukohtade ja suvelgi külma vee tõttu. Aastaid tagasi ujutas jõgi linna korralikult üle, veetase tõusis kolme meetri võrra ja ehmunud turiste evakueeriti hotellist hommikul paatidega.

Dee jõge peetakse Lääne-Euroopa kõige pühamaks keldi jõeks ja sellega seonduvaid kuulsaid legende ja ajaloolisi võtmeisikuid pole vähe. Dee saab alguse muinasjutulise kõlaga Snowdonia mägedest, mis talviti kannavad valgeid lumemütse, voolab kiirustades läbi Llangolleni, Bala järve ja Chesteri. Pärast lahingus haavatasaamist ja võimetuna oma maad valitsema, istus kuningas Arthur päevad läbi jõe ääres kala püüdes, millest sai ta ka hüüdnime Kalamees-Kuningas. Siiani on jões küllaldaselt rammusat lõhet, keda kutsutakse ka kalade kuningaks.

Siin ongi Graal?

Tänaseni on täpselt teadmata, kuhu oli peidetud Püha Graal, paljud lood ja vihjed osutavad siiski otse linna taga kõrguvale Dinas Bran’i kindlusele. Linna ümber on tihedalt paiku, mis kubisevad Arthuri ja tema rüütlite kõige erinevamatest ettevõtmistest. Näiteks asub siin Croes Gwenhwyfar ehk Guinevere Rist, pühendatud Arthuri armastatud abikaasale.

Valle Crucis’e klooster ehitati 13. sajandil ja oli pikka aega üks Põhja-Walesi muljetavaldavamaid ehitisi. Üle sajandi tagasi tehtud arheoloogilised väljakaevamised tõid vaid ühest kaevest välja peale keskaegsete tavapäraste leidude nii anglosaksi, Vana-Rooma kui sellele eelnevate perioodide leide. Kõigele lisaks avastati seina sisse müüritud Koraani koopia, mis oli toodud siia ilmselt ühe templirüütli poolt, kelle hauaplaadi otsa nagu muuseas komistati.

Linna taga, kaljustes mägedes asuvad 4000 aastat vanad kivikalmed, kuhu ilmselt maeti suur hulk kõige erinevamates lahingutes hukkunud esiisasid. Kunagi oli see suur antiikne kalmistuala, kuid viimase sõja ajal kasutati seda piirkonda peibutisena, et kaitsta Liverpooli, ja pommirünnakutes hävis enamik neist kalmetest. Piirkonda on ajalooliselt kutsutud Surnute Maaks, mis on nüüd omandanud topelttähenduse.

Mugav, ent heitlik

Kui käisin ringi Walesi mägedes ja orgudes, mööda kitsaid radasid ja tillukesi külasid, siis tundus see mulle kõik kompaktse ja läbimõelduna. Iga jalg ja toll oli ära kasutatud eesmärgipäraselt, aga samas ei tekitanud see kitsus ebamugavustunnet. Mäe veerele ehitatud hoolitsetud mängumajadena näivad hooned on seest avarad ja päikeseküllased. Lambaliha, kanad, munad ja õlu on tavapärane menüü, pererahvas äärmiselt usaldusväärne ja hoolitsev.

Mul keelati peaaegu kategooriliselt üksi mägedesse minna, mida ma muidugi siiski tegin. Tegelikult on ilm varakevadel seal väga heitlik ja võib tundidega täielikult muutuda. Vihmaga laskuvad pilved madalale, sellises niiskes udus kaob orienteerumine ning külmumisoht on suur. Väidetavalt läheb mägedes igal aastal paar turisti kaduma. Kuid selle põhjus võib olla ka mõni kaljulõhedes hiiliv draakon.

Kõik mäed, nõlvad ja nõmmed on täis lambaid, iga uelslase kohta tuleb neid umbes kolm. Eraomand on püha ja puutumatu, kuid vastu tulles turistide matkakihule saab mägede tippudeni ulatuvaid territooriume läbida spetsiaalseid inimestele mõeldud astmikväravaid kasutades. Lambad on väljas aasta ringi, nad elavad siin omaette elu, peremees kihutab aga mööda lagendikku ringi ATVga, et neid püüda või siis lisasööta viia. Spetsiifilise kõikehõlmava lambakaka haisuga ma aga ära ei harjunudki.

Saarepealne liiklus on vasakpoolne, kuid tihtipeale pole seal vahet, kuna teed on nii kitsad, et üks kohtuvatest autodest peab pooleldi kraavi või siis tagasi sõitma. Kõik see toimub aga sõbraliku käeviipe ja naeratuse saatel. Kõige parem olevat olukord talvisel ajal ja pimedas, siis paistavad üle mäekingu sõitva auto tuled kaugele ära.

Muide, Walesis võib sõita paari pindi õllega hinge all, ka ei ole vajalik päeval tulesid sisse lülitada. Kohalikud väitsid, et kunagi olevat see tobe reegel eksisteerinud, kuid on praegu ammu unustatud.

Lokomotivomaanide unistus

Llangollenis saab sõita ka rongiga, just, mitte sinna, vaid seal. Väike armas auruvedur veab väikest sama armast kääbikurongi, kus istuvad toidukorviga pühapäevast väljasõitu tegevad kääbikuperekonnad. Vedurijuhid viskavad sütt ja nalja samaaegselt; end väiksesse puust vagunisse mahutanud, jälgin aknast eespool tossavat vedurit, aeglaselt mööda libisevaid majakesi, purdeid üle jõe ja lehvitavaid inimesi.

Mul on tunne, et olen seda kõike kuskil kogenud, ilmselt oli see eelmises elus. Tuleb meelde, et pean homme siit lahkuma, ning tekib tahtmine see väike, soojust kiirgav maailm rätikusse mässida ja tasku pista, et ta siis mõnel hallil troostitul sügispäeval pimedal Eestimaal sealt lahti harutada.

Llangolleni kanali inseneriunelm

1795. oli üks põnev aasta. Prantsuse revolutsioon möllas endiselt, Beethoven ilmutas ametlikult esimesed teosed, britid hõivasid Kaplinna ja kaks suurepärast inseneri käivitasid ainulaadse akveduktiprojekti. Kanalid olid Inglismaa ja Walesi tööstusrevolutsiooni tuiksoonteks ja paljude unistuseks oli ühendada veepumpadega Llangolleni kanal Mersey suudmelahega.

Thomas Telfordi ja William Jessopi projekteeritud Pontcysyllte’i akvedukt on geniaalne leiutis – jõest kanalisse juhitud vesi voolab mägedes ja üle orgude ning kõrgelt üle sama jõe, kus ta alguse sai. Vesi voolab rennis, mis on 3,5 meetrit lai ja poolteist meetrit sügav, pikkust on 300 meetrit ja alla jõeni on 38 meetrit vaba langust.

Kuna kanaleid kasutatakse lisaks veejuhtimisele ka väga populaarse turismiatraktsioonina – laevasõiduks, võib seda kõike oma silmaga näha.

„Lamedapõhjalised tüdrukud“, mis siin kurseerivad, on väga madala süvisega ja meenutavad sigareid. Kuna renni äär on vaid 15 cm kõrgem veetasemest ja sellesse külge jäid omal ajal kaitsepiirded ehitamata, siis peab laeva tüürimees ettevaatlik olema, et ta hooletu liigutuse tagajärjel sügavikku ei kukuks.

Konstruktsioon on valumalmist detailidest, mis ühendati kohapeal tappidena. Need tihendati flanellriidega, mis oli eelnevalt kastetud keevasse suhkrusse ja liitekohad pitseeriti kinni sulatinaga. Müürisegu valmistati lubjast, veest ja härjaverest. Keegi pole küll kokku arvutanud, palju härgi selle tarbeks kulus.

Pärast pooleaastast katseaega avati akvedukt 1805. aastal, kuu pärast Trafalgari lahingut, ja see läks maksma tollal päris korraliku summa – 47 000 naela.

See lõi projektijuhtidel aga vere ninast välja ja kanalisüsteemi ehitus lõpetati vaid veerand miili enne merre suubumist.

– – –

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2008.