Ootustest ja pettumustest
Kuigi Eestis puudub veel USAga võrreldav „kompensatsioonikultuur“, liigume meiegi vaikselt selles suunas, et peaaegu iga elus (ja eriti reisil) ettetuleva ebameeldivuse või pettumuse eest keegi materiaalselt vastutama peab.“
Krister Kivi. Foto: Mark Raidpere
Egert Rohtla hiljuti ilmunud reisipäevik „Mine ja kaota ennast“ on vaimustav raamat. Dokumentaalne lugu noorest mehest, kes mullu sügisel Tallinnast Hispaania suunas hääletama hakkas, seljakotis nuga, telgina toimiv vihmamantel, suupill ja multivitamiinid. Raha kaasas suurt ei olnud, vast 25 eurot, küll aga kõvasti leplikkust ja huumorimeelt. Isegi nende olukordade jaoks, kui ööbida tuli tihedamas võsas, süüa rohutirtsusid ja tee äärest pätsatud õunu ning parklast päevi järjest ühegi auto peale ei võetud.
Mu hea tuttav, kes veedab Bali, Bangkoki ja Rio luksushotellides peaaegu terve oma aasta, ei saaks reisida teistsugusemal viisil. Mööda planeeti ringirändamine on tema tööks (tänu nutikalt leitud nišile on tuttav enam kui edukas), meelelahutuseks ja, nagu sageli tundub, ka suurimaks stressiallikaks. Piisab vaid oodatust veidi kehvemast toast, kraanikausis ringi askeldavast tillukesest sipelgast või hommikul ukse taha koputama tulnud koristajast – olgem ausad, varahommikused koputajad ongi tüütud, eriti kui uksele on riputatud „mitte segada“ silt –, et vallanduks midagi tuumaplahvatuse laadset. Managerid tõttavad vabisevate nägudega ringi, sipelga ning koristaja jaoks püstitatakse hotelli taha giljotiin ning häiritud külastaja (kes on vahepeal upgrade’itud eebenipuust parketi ja mullivanniga über-super-keisrisviiti) püsikliendikontole laekuvad kompensatsiooniks järjekordsed mõnikümmend tuhat boonuspunkti. Mitte et need boonuspunktid talle eluliselt vajalikud oleksid – ma olen näinud üht ta kontodest, millel oli saldo juba miljoni tuuris. Südames kahtlustan, et mu sõber lihtsalt vajab neid sõdu, mida oskab reeglina väga edukalt võita.
Kuigi Eestis puudub veel USAga võrreldav „kompensatsioonikultuur“, liigume meiegi vaikselt selles suunas, et peaaegu iga elus (ja eriti reisil) ettetuleva ebameeldivuse või pettumuse eest keegi materiaalselt vastutama peab. „Kui Sinu lend hilines, jäi ära või on ülebroneeritud, on Sul õigus saada kuni 600 € kompensatsiooni,“ meenutab internetiturundaja Meelis Villi asutatud eestikeelse kahjutasunõudmiskeskuse helpflight.com koduleht, äratades mus vastolulisi emotsioone. Ühelt poolt olen isegi pannud kirja väikse novellikogu jagu kaebekirju ning saanud EC 261/2004 regulatsioonidega ette nähtud valuraha kätte nii mõneltki lennuettevõtjalt, kes hüvitist algul loovutada pole tahtnud, kuid teisalt tuleb kõik millegi arvelt. Umbes 20 aasta eest olid Finnairi ja SASi töötajad veel valdavalt heatujulised ja hästimakstud; varmad hilinedes lennujaama saabunu silma pilgutades järgmisele lennule paigutama. Lennufirma oli sel ajal otsekui kaasteeline, justkui sõber. Nüüd on piletihinnad (ja palgad) kulunud õhukeseks ning check-in’i hiljaks jäänul või ülekaalulise pagasiga reisile tulnul ei maksa reeglitest üle astuvat vastutulelikkust oodata.
Latentne vimm võib lahvatada äärmuslikumaltki. Neid ridu kirjutades vaatan internetist videot Easyjeti töötajast, kes lennu hilinemisest frustreerunud sülelapsega reisijale rusikaga näkku lajatab, ja meenutan mõni kuu tagasi Youtube’is miljoneid vaatamisi kogunud klippi United Airlinesi ülemüüdud lennult välja lohistatavast David Daost. Kaadrid tapale toimetava seana mööda põrandat minema veetavast kliendist läksid Unitedile kuvandikahju näol kindlasti kulukamaks kui hr Daole kohtuasja vaigistamiseks makstud valuraha. Mis, nagu oletavad asjatundjad, oli kuuekohaline.
„Mulle meeldib ootustega mõõdukas olla, sest siis on elul meeldivaid üllatusi varuks,“ on öelnud saksa ettevõtja Sebastian Thrun. See toob mulle meelde hiljutise merereisi Tallinki uusimal laeval Megastaril. Taevas teab, et olen Tallinki eelmiste aluste kassikulla ja neoonvärvide üle omajagu virisenud, kuid Megastari sisekujunduse turvaline, ent samas moodne maitsekus, laevabaari muusikavaliku sofistikeeritus (Arcade Fire, King of Convenience jpt) ja töötajate sõbralik, aastatega tekkinud professionaalsus tulid kogumis suud lahti võtva vapustusena. Tahan öelda Tallinkile selle laeva eest aitäh, nagu tuleks öelda ülepea sagedamini. Aitäh siis, kui lennuk meid turvaliselt sihtkohta viib. Aitäh siis, kui öös avaneb hotelliuks ja meil on koht, kus pea padjale panna.
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2017/2018 sügistalvises numbris.