Uudised ja reisilood

Estraveli-suguses kommipoes töötada on täiega äge. Kes suudaks vastu panna võimalusele sõita A380-ga, mis kuulub Singapore Airlinesile? Teatavasti on ju Aasia lennufirmad alati maailma tippude hulka kuulunud ja A380 klass omaette. Seega tegid reisiplaanid ennast jälle ise ja võtsin ette järjekordse Aasia-vallutuse. Olgu mu tagasihoidlik reisikiri siin jäädvustatud, ehk leiab lugejagi neist seiklustest lõbusat meelelahutust.

Tavaline Tai liikluspilt

Seekordne reis leidis aset veebruari lõpus. Esialgu ostsime vaid lennupiletid Tallinn–Frankfurt–Singapur–Frankfurt–Tallinn, muu jäi oma aega ootama. Elu näitas, et ka nädal enne reisi jõuab kõik ära organiseerida: AirAsia Singapuri–Phuketi piletid, 3 ööd majutust Phuketil, Avise autorent Phuket – Hat Yai ja KTMi rongipilet Hat Yai – Kuala Lumpur. Kokku 2,5 + 12 + 1,40 tundi lende, umbes 600 km autoga ja 12 + 7 tundi ehk umbes 900 km rongiga. Tehtud nigu nipsti.

Ükski reis ei kulge päris viperusteta. Esimese üllatuse osaliseks saime juba Phuketi lennujaamas Avise leti ees, kus autojuhiks määratu mulle vastu kätt tonksas ja sosistas, et tal on load koju ununenud. Kahjuks ei õnnestunud ka pärast korduvaid üritusi lubade asemele ID-kaarti sokutada, väites, et need ongi Eestis load. Autot me kätte ei saanud ja olime sunnitud lisajuhi vormistama.

Liiklus Tais on vasakpoolne, kaootiline, reguleerimata ja tuhandete rolleritega vürtsitatud. Ühesõnaga paras peavalu. Esimese poole tunni jooksul olime korduvalt vastassuunda kaldunud, paar liiklusohtlikku olukorda tekitanud ja eesootavast õndsusest aimu saama hakanud. Palavus oli lämmatav, niiske ja justkui seinana ees. Väljaspool konditsioneeritud ruume oli esialgu raske hingata.

Kata Beach

Esimene peatus – Phuket

Esimeseks peatuspaigaks oli Monaburi Boutique Resort, mis on justkui oaas keset kaost. Hotelliomanik ja juhataja Robert on inglane ning äärmiselt sõbralik ja abivalmis. Esimese asjana uurisime, kus on lähim supermarket, et õlle hinnale pilk peale visata ning väikest kosutust koguda. Nagu selgus, oli hotelli lähedal lausa mitu poodi. Umbes euro eest sai pindise kesvamärjukese kätte.

Esimese rannapäeva saatsime mööda legendaarsel Kata Beahcil. Pean ütlema, et see oli võrdlemisi suur pettumus: ülerahvastatud ja sugugi mitte nii ilus kui kaheksa kuu eest väisatud Kariibi rannad. Üldiselt jäävadki Tai rannad Kariibidele kõvasti alla, need lihtsalt ei ole nii kenad. Õnneks korvavad selle odav majutus, söök, jook ja šoping.

Puuviljaturg

Pärast rannas veedetud päeva tegime hotellis kosutava duši ja läksime Phuketi linna uudistama. Jälle peab ütlema, et see oli väike pettumus. Sõit sinna on oluliselt intrigeerivam ja teravamaid elamusi pakkuv, Phuket Town ise suhteliselt igav. Õnneks väisasime teel ühte puuviljaturgu ja nii suundumegi, pakiruum puuviljadest pungil, tagasi oma väikesesse peidetud paradiisi. Järgnesid kaardimäng, puuvilja-buffet, paar kokteili ja kaunid kujundhüpped basseini.

Järgmisel hommikul otsustasime pisut eeltööd teha ning uurisime Roberti käest, millised on tema lemmikrannad. Nii võtsimegi esimesena suuna lähedal asuvale Yanui rannale. Rand oli tõesti ilusam, kuid kahjuks oli vesi liiga soe. Irooniline on siin viletsa suusailma nägu Eesti suves neid sõnu kirjutada, aga nii oli! Õhk oli ülisoe ja kui vesi ka ei jahuta, jääb üle vaid külma õlut juurde tuua.

Kalaturg Phuketil

Paar tundi rannas oli kõik, mis põlenud nahk suutis taluda. Seega võtsime Roberti soovitusel ette käigu mustlaste kalaturule, et värske kraam välja valida ja kohapeal restoranis ära lasta grillida. Enne seda aga jäi teele turg, kus naised hulluks läksid ja ka poisid üht-teist soetasid. Kleidid olid imeodavad, üks ilusam kui teine. Nii ostsin 25 € eest neli kleidikest ja päikesekaitseks kaabu. Not bad!

Edasi jõuamegi kalaturule. Ostetud kala oli asjalik ja lõunasöök maitsev. Lisaks tasuta karneval, mis meie ees lahti rullub: peretülid, avariid, ostmine ja müümine, eurooplased koos kohalike „teejuhtidega” jne. Paar tundi möödus lennates ja märkamatult hakkas hämarduma. Oli aeg suund kodu poole võtta ja pärast väikest pesu mõnda massaažisalongi inspekteerida. Roberti soovitusel proovisime esimesena salongi, mille massöörid on pimedad. Kuigi minu poiss tegi massaaži ajal veidraid häälitsusi, on protseduur ise mõnus ja igati raha väärt. Väljusime salongist omas lõõgastusmullis.

Diskotakso Patongis

Kiirviisiidil – Patong ja Krabi

Teed on Phuketil üsna kitsad, käänulised ja mägised. Sellest hoolimata võtsime ette hilisõhtuse tee  Patongi, kus elu vilkalt keeb ning liiklus on hullem kui pärast tööpäeva lõppu Vabaduse väljakul.

Kuna meelepäraseid parkimiskohti ei paistnud seaduse piires leiduvat, otsustasime parkida kõnniteele. Kauaks seda rõõmu ei jätkunud, sest peagi oli paigas asjapulk, kes meil heaga ümber palus parkida. Täpselt üle tänava olevat väike parkla, mida võime kasutada.

Mhm, ainult, et üle tänava on ka jala raske saada, rääkimata siis autoga risti läbi liikluse lõikamisest. Seepeale peatasime liikluse jõuga. Seltskonnast julgeim astus keset tänavat, autode ja rollerite rägastiku vahele, ja tõstis liikluse suunas käe. Nagu võluväel jäidki kõik seisma, ka muidu justkui tulistel sütel sõeluvad rollerid. Rendiauto sai täitsa ühes tükis üle tee. Me naistega olime sedavõrd hämmingus, et magasime maha võimaluse ka ise teed ületada. Järelikult tuli veel teinegi kord liiklus kinni pidada, et kolm põhjamaade linalakka turvaliselt teisele poole saaksid.

The Big Buddha

Patong on peamiselt poodidest ja rätsepatöökodadest koosnev keskus, kus on ka mitmed ööklubid ja poksisaalid. Kaua siin vastu ei pea. Sõelumist ja kauba pähe määrimist on nii palju, et pidev no-thank-you tüütab juba ennastki ära. Hinda küsisime mitmest kohast ja kui see kalliks osutus, jalutasime minema, saateks kohalike sajatused, palved või vähem pakkumised. Ei olnud ka midagi sellist, mis hingele jäi ja kallimat hinda väärt oli. Üldiselt mulle Patong meeldis, aga elada seal ei tahaks – kui just 24/7 pidutsemine puhkuse eesmärk ei ole :)

Enne saarelt lahkumist jäi tee peale Phuketi tähtsaim vaatamisväärsus The Big Budda. Tegime põrgukuumuses kohustusliku tiiru ümber selle, pildistame eest, tagant ja alt ning pagesime taas konditsioneeritud autosse. Ees ootas 5-6-tunnine sõit Krabisse.

Jõudsime sihtpunkti pimedas. Hotelli meil siit alates broneeritud ei olnud ja esialgu tundus, nagu neid polekski. Lõpuks siiski mõne leidsime, küsisime hinda ja vaatasime tube ning otsustasime ööturu vastas oleva City Hoteli kasuks. Vaatasime ka siin toad üle – valida oli vana ja uue poole vahel. Vana poole vannitoad sööbisid mu mällu igaveseks. Tikutopsi suuruses ruumis olid vastamisi kraanikauss ja vetsupott. Kummagi kõrvale püsti seisma ei mahtunud. Kus siis lubatud dušš on? Selle peale juhatati kätte nurk, kus tõepoolest õnnetu voolik rippus. Moodne 2 in 1 lahendus – duši all saab kümmelda potilt tõusmata! :)

Praamisõit Koh Lantale

Teine peatus – Koh Lanta

Krabi linnast põgenesime kohe pärast hommikusööki, ees ootamas kaunis Koh Lanta. Et saarele saada, tuleb sõita kahe praamiga, mis on omaette veidrad, vaevu koos püsivad nikerdised. Kohale nad aga viivad ja taas algas hotelli otsimise maraton. Olgugi et hotelle on palju ja tegelikult pole broneerimiseks vajadust, on kohapeal keskpäevases kuumuses siiski üsna vaevaline hotellist hotelli tuiata, hindu küsida, tube vaadata ja kaubelda.

Võitjaks osutus lõpuks tubade poolest kesine, kuid otse rannal asuv Andaman Lanta Resort. Merevesi oli madalas lahesopis nagu supp ja ka bassein oli liiga soe, ehkki kujundhüpeteks sobis seegi hästi. Ainuke jahutav koht oli dušš. Otse rannal asus ka askeetlik „massaažisalong” – madratsid varikatuse all üksteise kõrval reas. Massaaž aga oli Taile omaselt üle ootuste hea!

Massaažisalong otse rannal

Õhtusöögiks kohta valides sai otsustavaks restorani uksel olev reklaam – we have gin and tonic every day. Lisaks on tasuta WiFi, mis sa hing veel ihkad? :) Õnneks või kahjuks saime rohkem, kui maksnud olime – veetsin magamata öö ning jooksin kuumahoogudega võideldes WC vahet. Küllap käib seegi tervikliku reisielamuse juurde.

Järgmisest päevast ei mäleta ma tänu toidumürgitusele suurt midagi. Meenub ainult, et kolisime üle tee Ananda Lanta Resorti, mis oli kordades viisakam kui eelmine hotell. Tuba oli värskelt renoveeritud, suure ja pehme voodiga ning duši all oli kraan veetemperatuuri reguleerimiseks. Õnneks olid suurte akende ees pimendavad kardinad, seega sain unevõla tagasi magada. Õhtust otsustasime seekord süüa otse rannas päikeseloojangut nautides. Söök ja vein ei olnud suuremad asjad, aga vaade väärt igat senti miljonist!

Uus päev tõi uued ja ägedad rannad. Sõitsime peaaegu saare teise otsa, kust leidsime väikese eraldatud rannariba sümboolse nimega Last Beach. Vesi ei olnud nii soe kui linna lähedal Klong Dao rannas ning sügavaks läks ka kiiresti. Käepärastest vahenditest kokkuklopsitud putkas müüdi külma õlut ja paari puuvilja, seega oli kõik ideaalseks puhkuseks vajalik olemas. Päev möödus kiiresti ning õhtuks olime pidevast kreemitamisest hoolimata taas põlenud.

Näide Hat Yai kaubandusest

Hat Yai ja rongisõit Kuala Lumpuri

Õhtu tõi kaasa väikese turutiiru, sest suveniirid ja kingitused olid ju veel ostmata. Seejärel oligi aeg hakata kohvreid pakkima. Suurlinnad ootasid, esimesena oli sihikul Hat Yai. Pärast idülliliselt tuules hõljuvat Koh Lantat oli see paras šokk.

Hat Yai on räpane ja haisev, õhk ei liigu majade vahel grammigi ning kuumus on ka pärast päikeseloojangut meeletu. Õnneks on 7 Eleven Tais levinud ja kapid olid külma jooki täis. Ega ilma selleta kaua vastu peakski. Läbi pooride oli selline vedelikukadu, et kui järjepidevalt peale ei jooks, oleks varsti pilt taskus.

Linn ise on üsna mittemidagiütlev – kõrghooned, tänavaturg, tuntud kaubamärgid ja tohutult palju tuk tuke. Üks kirjum kui teine, maast laeni kõlareid, ekraane ja tulukesi täis topitud. Me ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja lasime ühel eriti agaral juhil end tagasi hotelli sõidutada. Kümme minutit sõitu valju muusika saatel ja paar tundi kõrvade vilinat oli garanteeritud. Kõik soolikaid said kah korralikult läbi klopsitud. Aga elamus oli äge!

Hat Yai rongijaam – kaugel Kuala Lumpuri tsiviliseeritusest

Jõudiski kätte aeg Taiga hüvasti jätta, aga ega Aasia-vallutus sellega veel lõppenud. Öö läbi kestev rongisõit kõlas nagu paras väljakutse ja seda ta ka oli. Valisime vooditega vaguni, ehk saab paariks tunniks sõba silmale. Pilet on meile mõistetamatult odav – Hat Yai – Kuala Lumpuri sõit võttis 12 tundi ja maksis vaid 16 €. Ruumi rongis just palju ei olnud. Kohver tuli niigi lühikese voodi jalutsisse panna, seljakott kaissu võtta ja kardinad ette tõmmata. Restoranivagunit ei olnud üldse. Hämming!

Hat Yai on umbes tunnise rongisõidu kaugusel Malaisia piirist. Jõudsime just enam-vähem kõik tavaari lahti pakkida, vajaliku välja otsida ja hakkasime end mugavalt tundma, kui selgus rõõmus tõsiasi, et kõik peavad koos kogu tränaga piiril rongist väljuma ning passi- ja trollikontrolli läbima. Oh seda rõõmu! Ega’s midagi, kogusime kodinad kokku ja paterdasime piiripunkti. Samal ajal haagiti rongile külge mõned lisavagunid, sh ka restoranivagun. Tunduski kahtlane, et kas tõesti ei saa 12 tunni jooksul kuskilt midagi söödavat hankida!

Loo autor rongis teel Singapuri poole

Edasine rongisõit oli katkematu peatuste jada, pidev sisse-välja kolimine, kohvrite vedamine ja suitsuhais. Arusaadavalt olime pühapäeva hommikul kell 6 Kuala Lumpurisse jõudes üsna väsinud. Pidev hirm oma maise varanduse pärast hoidis meid kõiki öösel üleval.

Kuala Lumpuri rongijaam on ilus, puhas, tsiviliseeritud – justkui sissejuhatus eesootavasse Singapuri. Ainuke jama on selles, et nii kassad kui ka pakihoid olid kinni ja mitte keegi ei osanud öelda, mis kell need avatakse. Istusime nõutute nägudega kassade ees pingil, ei midagi. Möödus tund, möödus teinegi. Päeva jooksul käib Kuala Lumpuri ja Singapuri vahel kolm rongi. Meile sobis kõige paremini kella kahene, aga pileteid me eelmüügist ei olnud ostnud. Lootsime, et saame mõne tunni linna peal ringi vaadata ja siis sujuvalt Singapuri poole edasi minna.

Loomulikult ei lähe kõik nagu plaanitud – kui kassad lõpuks avati, tuli välja, et valida on kas õhtul kell üheksa või tunni aja pärast väljuva rongi vahel, kella kahene on täis. Pidasime kiirelt nõu ja otsustasime, et teist ööd rongis, pesemata ja magamata, me vastu ei pea. Kuna pagasihoid ei olnud veel avatud, võtsime kohvrid kaasa ja palusime taksojuhil end korraks Petronas Toweri juurde viia, et jõuaksime kohustuslikud pildid tehtud ning õigeks ajaks tagasi raudteejaama.

Lõvilinn Singapur

Lõõgastavad päevad Singapuris

7 tundi rongisõitu põlvepikkustes voodites ning olimegi Singapuris. Piirikontroll läbitud, ootas ees suurem katsumus – meeletu pikk taksojärjekord lõõskavas päikeses. Takso on Singapuris üllatavalt odav, palju odavam kui Eestis, seevastu majutus ja atraktsioonid kopsaka hinnaga.

Käisime läbi Singapuri peamised magnetid – tegime tiiru kahekordse bussiga, sõime Boat Quay ääres, sõitsime gondliga Sentosale ning külastasime akvaariumi ja delfiinide etendust, väisasime maailma suurimat vaateratast Singapore Flyer ning muidugi pildistasime end hotelli Marina Bay Sands taustal.

Kokkuvõttes oli Singapur meie pikale teekonnale kaunis punkt. Veel viimaselgi päeval sirutasime end basseinivees välja ega tahtnud üldse koduse külma ja lume peale mõelda. Aga iga teelolek saab ükskord läbi – ikka selleks, et koju naastes uusi plaane tegema hakata. Seekordne reis jäi meelde hea seltskonna, kujundvettehüpete ja pikkade sõitude poolest kodust rohkem kui 9000 kilomeetri kaugusel.