Elus mõis – unistus või reaalsus?
Karl-Kristjan Nigesen käis uudistamas Mooste mõisa ja jagab muljeid Estravelleri Eesti-teemalises suvenumbris. Kuna me kord juba mõisalainel oleme, avaldame tema loo ka siin. Aga uudistage kindlasti ka ülejäänud Estravellerit, sealt leiab seekord tõesti põnevat lugemist;)
Enamik Eesti mõisatest on kas varemed või muuseumid – ühtemoodi surnud. Moostes üritatakse teisiti, häärberis keeb jätkuvalt koolielu, abihoonetes tegutseb trobikond väikeettevõtteid ja mittetulundusühinguid ning viinakööki rajatud majutusasutuski ei taha olla lihtsalt hotell ning pakub külalistele tavapärasest põnevamaid teenuseid.
Saunaahi köeb, aga kümblustünnis on halud kustunud, need tuleb ümber sättida. Vahetult enne vallavolikogu istungit peab vallavanem Ülo Needo kaelast ära saama just sellised märksa pakilisemad kohustused – Mooste mõisa valitsejamaja kunstnikeasumis (MoKS – Kunsti ja Sotsiaalpraktika Keskus) pesitseb nagu ikka rahvusvaheline kunstnike seltskond ja Iiri preilidele kuluks ära tutvumine Eesti kultuuri pärisosa suitsusaunaga.
Saunakütmisstseen on Moostes mõneti erandlik – suitsusaun on ühes kunagise kolhoosi silotünniga ühed vähestest rahvuslikku arhitektuuripärandit esindavatest ehitistest. Pargi põlispuude alt mõisahäärberit vaadates tundub, justkui te ei viibikski Eestis. Historitsistlik château’liku olekuga hoone jätab suisa mulje, et ümber nurga kõndides võib trehvata musketäre, kes on parajasti asunud kardinali kaardiväelastega rapiire ristama. Septembrist juunini võibki siin mõningast nügimist trehvata, aga seda küll koolilaste esituses, kes Vabadussõja-järgsest maareformist saati talupojaideaali kohaselt seda kaunist hoonet asustavad.
Mõis on vägev – miljööle annab mõõdet juurde erakordselt uhke ja suur majandushoonete ansambel, Mooste võib päris julgelt konkureerida tänavuse turismiobjektide konkursi „avastamata aarete“ Palmse, Vihula ja Sagadiga. Oma kompaktsuses ja stiilsuses on Mooste üksjagu uhkemgi.
Erinevalt kuulsamatest-tunnustatumatest sugulastest pole mõisakompleks ei hotell ega muuseum, siin väikese kodumaa kauges perifeerias tegutseb ridamisi väikeettevõtteid ja mittetulundusühinguid, kes loovad valda töökohti, aitavad mõisa oma mõõduka rendiga korras hoida ning toovad ühtlasi koolituste ja korraldatavate ürituste abil kohale ühel või teisel viisil maksvaid külalisi. Kohalik rahvas peab mõisaveskis ka harrastusteatrit ja väikest galeriid.
Mõisakompleksis sünnib midagi uut igal aastal, nii ka tänavu – külastajatele avas uksed 1909. aastal ehitatud viinaköök. Tegu on kahtlemata kauneima omasugusega Eestis, arhitektiks August Reinberg, kes lisaks siinsele häärberile ja teistele hoonetele on projekteerinud ka Eestimaa Aadlike Krediidiühingu pangahoone Tallinnas (too kindlusetornikesega maja Eesti Panga kompleksis).
Mõned aastad tagasi müüs vald järve kaldal tühjalt seisnud viinaköögi maha ja nagu nüüd selle taasavamisega on selgunud – hästi müüs. Ostjaks oli filantroobist ettevõtja, kes paigutas Eesti kauneimasse viinakööki uskumatu portsu isiklikku raha, veidi projektirahasid lisaks ja nõnda tekkiski uus majutusasutus, mil nimeks Fototurismi keskus. Niisiis mitte lihtsalt majutusasutus nagu Moostele kohane. Viinaköögis pakutakse külalistele fotokoolitusi, professionaalse varustusega stuudiot ning vajadusel trükitakse pildid suisa lõuendile või siis niisama „tagasihoidlikus“ A1 formaadilaiuses ja pea piiramatus pikkuses.
Külalistemajas jagub ööbimiskohti teise korruse kuues kaheinimesetoas ning juuniorsviidis, lisaks kolmanda korruse ruumid, millest üks natuke lihtsam mahutab suisa kümmekond väsinud fotograafi. Kahestest tubadest suurematesse kannatab sättida ka lisavoodi ning nõnda mahub siia majja üksjagu rahvast. Toad on romantilised, mitte küll üliluksuslikud, aga see-eest õdusalt maitsekad.
Kunagise viinavabriku sisseseadest pole palju säilinud, ent ajaloohuviline külastaja leiab peasaalist jupi kunagi Tallinnas valmistatud aurumasinast, jõuülekande võlli ning viina pesakasti – meskianuma, milles kunagi kartulimassi kääritati. Destilleerimisseade pole paraku säilinud.
Klientideks ei pea olema tingimata fotograafid. Enamasti pakutakse Moostes ulualust Lõuna-Eesti avastajatele, lisaks on siia majja leidnud tee ka pulmalised. Viinaköök on pulma pidamiseks igati efektne hoone, lisaks on pruutpaari jäädvustamiseks vajalik fotostuudio kohe käepärast ning mõisaansambelgi pakub elu kauneimate hetkede jäädvustamiseks suurepärast fooni.
Päris suurte ürituste pidamiseks on Moostes kasutatud Folgikoda, „Moisekatsi elohelü“ folgifestivali kodusaal mahutab viissada külastajat ning on lisaks suurematele pulmadele võõrustanud ka suvepäevi ja konverentse. Kui Moostes soovib peatuda arvukam seltskond, siis on abiks mõisa endises puutöökojas tegutsev külalistemaja, kus leidub viis tuba kokku kaheksateistkümnele külastajale. Kui ka neist ööbimiskohtadest väheks jääb, tasub vallavalitsusest lisa küsida, loomulikult on siin võimalusi veelgi.
Moostest tasub astuda läbi kõigil, kes soovivad näha üht Eesti uhkeimat mõisa, mille olemasolust enamik inimesi midagi ei tea. Erilisema elamuse jätab see koht siiski neile, kes ka siin toimuvatest üritustest, koolitustest või toimetamistest osa kavatsevad võtta.
Moostest leiad:
- Folgifestivali
- Ridamisi muid sündmusi ja koolitusi
- Konverentsiruumid
- Majutuse
- Pildistamisoskused
- Ökoehituse oskusteavet
Asukoht:
- Põlvamaa, Mooste
- 58:9’39” N 27:11’29” E
- www.mooste.ee
Puhkusevihje:
Kui Sul nüüd ka mõisaisu peale tuli,
uuri ka meie fotosessiooniga romantikapaketti Mooste mõisas.
Soovitame soojalt!