Uudised ja reisilood

Sellise apsakaga ma tõesti hakkama sain! Võisin küll hämada, et sel aastal seda kuupäeva ju ei olnudki, kuid see oli nii arusaadav hädavale.

Estraveli vanemreisikonsultant Aive Vološtšuk-Kaukver käis abikaasaga põneval Costa del Soli reisil ja jagab muljeid ja reisiideid. 

Peale häid vihjeid sõbrannalt Caminito del Rey matkaraja ja Alhambra kohta, otsustasin tagantjärgi kinkida abikaasale lennupiletid Malagasse. Neist kahest sihtkohast said reisi põhieesmärgid. Peatuspaigaks valisin Torremolinose kuurordi, mis osutus heaks valikuks.

Caminito Del Rey rajale sõitmiseks otsustasin kasutada grupisõitu, määravaks sai mugavus – viiakse, tuuakse, giid ja piletid kõik ühes kompotis. Etteruttavalt ja tagantjärgi tarkusena ma seda varianti siiski ei soovita. Oli küll mugav, aga tohutu ajaraisk!

Caminito del Rey kulgeb mööda El Chorro kuristikku ja selle rajamist alustati 1901, et töölistel oleks juurdepääs hüdroelektrijaama tammile hooldustöödeks. El Caminito del Rey on tõlkes Kuninga tee ja seda nime kannab rada alates 1921. aastast kui tollane kuningas Alfonso XIII rajal käis. Giidi jutu järgi ta seda siiski ei läbinud, kuna väsis ära ja poolel teel keeras tagasi. Rada oli hiljem palju aastaid suletud, kuna lagunes ja muutus ohtlikuks. Oli ka mitmeid surmajuhtumeid ja rajale pääsud blokeeriti. Turistidele on see avatud uuesti aastast 2015 ja väga turvalisena. Nüüdseks on rada ka ühesuunaline, koos alguspunkti ja lõpp-punkti jõudmisega kogupikkuses 7 km, rada ise 3 km.

Raske on panna sõnadesse neid võimsaid vaateid kaljudele ja alla orgu. Kogu rada on väga nauditav, looduse poolest vaheldusrikas ja tee käänuline, mis lisab põnevust, sest iga uus pööre toob uue vaate ja kaljude mustri. Osaliselt on alles jäetud ka algne tee, mis annab aimu, kui ohtlik kogu see ettevõtmine kunagi oli.

Rajale pääs on väga aeganõudev. Vaheldumisi lastakse rajale teatud arv inimesi, kas siis giidiga või ilma. Igale grupile tehakse enne ka väike ohutuskoolitus, jagatakse kiivrid ja giidiga grupile siis ka kõrvaklapid. Raja alguses on veel võimalus kasutada tualetti ja osta vett, rajal sellised võimalused puuduvad. Teekond ei ole füüsiliselt raske, kuid kuuma ilmaga on see väsitav ja lõpu poole on just kuum päike ka laudtee poole, enamus teest siiski varjus. Raja lõpus on ka tasuline transfeerbuss, mis viib soovijad tagasi alguspunkti parklasse sõiduki juurde. Gruppide puhul tuleb muidugi buss ise vastu.

Granadasse sõitsime minu soovil nii pikalt kui sai, mööda rannikut. Professionaalsest huvist tahtsin näha erinevaid kuurorte, kuidas need muutuvad ja mis mulje jätavad. Sõit oli aeganõudev, sest enamus teest oli 40 või 50 km/h. Kuna sõidan ise maanteeratast, oli minu rõõmuks ka teel väga palju maanteerattureid, autojuhti need ilmselgelt ei rõõmustanud.

Alhambrasse jõudsime keskpäevaks. See on UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv paleekompleks imekaunis mauri arhitektuuris. Kogu kompleks koosneb mitmest erinevast osast ja on üpriski suurel maa-alal. Piletid tuleb kindlasti ette osta! Suur osa kompleksist on külastatav tavapiletiga.

Generalife aiad on puhas silmailu – kaunilt hooldatud kõrged elupuud, õites lillemeri ja purskkaevud, jalutuskäiku saadab meeldiv lillearoom. Pole üldse ime, et kõikjal on üleval sildid – mitte katsuda – nii tahaks ju teada, kas just see punane või sinine õis annab nii head lõhna. Samuti avanevad sealt kaunid vaated Alhambrale ja Granada linnale.

Charles V palees on Alhambra muuseum. Muuseumis tuleb seljakotti või käekotti kanda kõhu peal, pildistamine sees pole lubatud.

Kõige erilisem ja kindla sissepääsu ajaga on Nasrid Palace, kuhu tuleb ette osta kindla ajaga pilet. Saime külastusaja alles õhtul kella kuueks. Kuna selleni oli veel paar tundi aega, otsustasime mitte minna. Eks see natuke kripeldama jäi.

Kuna oli pühapäevane päev, oli suur osa poodidest Granadas suletud. Õnneks vanalinna osas olid küll söögikohad ja suveniirpoed lahti. Soovisin saada endale pilti nagu enamuses Alhambrat kujutatakse – punane linn, taustaks (lumised) mäenõlvad. Selleks tuli mööda vanalinna serva hakata aina kõrgemale linnaossa minema, kuni lõpuks jõudsime San Nicolas kirikuplatsile, kus käis meeletu vabakava laulude ja aplauside saatel. Vaateplatvormil tuli natuke trügida, aga vaade kindlusele oli ilus! Nautisime seal samas kohvikus desserti ja kokteili, vaatasime loojuma hakkava päikese paistel aina punetavamat Alhambra paleekompleksi ja vähemalt meile tundus, et kaugelt on vahel mõned asjad ilusamad kui kohapeal olles.

NB! Dokument kaasa! Ilma selleta Alhambrasse sisse ei lasta!

Tagasisõit kuurordisse oli mööda kiirteed, põhimõtteliselt kogu tee 120 km/h ja nii ei tundunudki Granada enam rannikust kaugel.

Meie hotell oli Torremolinoses, kust käisime jala La Carihuela kuurorti, mis oli minu teine lemmik – väike ja kaks paralleelset tänavat vaid jalakäijatele: merepoolne täis rannabaare ja butiike, teisel tänaval rohkem restorane ja suveniirpoode. Päevasel ajal oli see vaikne, aga õhtul täis tõelist melu.

Käisime ajaviiteks jala ka Benalmadenas (edasi-tagasi 11 km). See oli selgelt tajutav, kui ühest kuurordist sai teine – järsku oli tänaval rohkem turvamehi, teiselt kontinendilt pärit valjuhäälsed mehed laotasid rannapromenaadile “good quality, original…” kaupa ja üldse oli kõik teisiti. Väga eriline oli ka Benalmadena jahisadam. Just arhitektuur oli huvitav – Araabia, India ja Andaluusia segu. See kõik oli väga ootamatu ja segadusse ajav, ei oskagi öelda, kas see mulle meeldis või pigem mitte.

Marbellas veetsime aega jalutades mööda pikka rannapromenaadi, käies paaris pargis ja kesklinnas. Kuigi ilm oli kergelt udune, siis kuumastressi sain ikka. Vana inimene, aga ei õpi!

Fuengirolas peatusime lühikest aega, kuna ma ei tundnud ennast hästi. Seal on samasugused pikad ja laiad liivarannad nagu Torremolinoses. Üldiselt peetakse Fuengirolat just peredele parimaks valikuks.

Kõigile kuurortidele oli omane pikk rannapromenaad, valvega ja korjanduskarbiga liivaskulptuurid (millest ükski küll ei pakkunud silmailu), lugematul hulgal baare ja restorane, poode – ühesõnaga kõik, mis käib hea puhkuse juurde.

Costa del Soli piirkonnas on palju vee- ja loomaparke ka lastele. Meie neis üheski ei käinud, kuid infovoldikuid oli saadaval kõikjal.

Tagasisõiduks kohvrit pakkides muljetasime abikaasaga reisist ja uurisin, kas on väga hull, kui ka järgmisel aastal abieluaastapäeva ära unustan? Abikaasa naeris ja arvas, et üldsegi mitte: “Nagunii tahtsime ju Sardiiniasse minna!”