Uudised ja reisilood

Rene Satsi reisib Laosest ööreisiga Bangkokki, sealt ühele saarele, siis teisele saarele, jookseb ja kukub rannas, kohtub ootamatult tuttavatega ja pidutseb teiste turistidega. See on lühikokkuvõte. Tegelikult oli kõik väga naljakas avatuse ja kannatlikkuse õppetund.

Rongid on vahvad. Rongides juhtub põnevaid asju ja seal kohtab põnevaid inimesi. Rongis on ruumi rääkida ja ringi käia. Rong loksub mõnusalt – parajalt palju, et tekiks eriline tunne, aga piisavalt vähe, et mitte merehaigeks jääda.
Lähed õhtul rongi, teed inimestega tutvust, siis tuleb reisisaatja, pakub sulle teed ja teeb sinu toolist voodi. Tõmbad lina voodi ette ja ärkad hommikul seitsesada kilomeetrit magamaminekukohast eemal. Mugav. Aasias ilmselt ka ohutum kui need ööbussid, mida seal juhivad puhtakujulised maniakid.

PAKIME ASJU LAHTI JA SUMISEME LÕBUSALT. Ameeriklane Daniel saab esimesena valmis ja kaob restoranvagunisse. Viibib seal neli minutit, tuleb siis suure jooksuga tagasi, hüüab mu nime juba eemalt ning tirib mind kättpidi endaga kaasa. Daniel osutab uhkelt restoranivaguni nurgalauas konutavale kössis kogule: “Näe! Venelane!” Ta on rõõmus nagu koer, kes on kivi alt sinna peidetud konservi üles leidnud.

Oh neetud, mulle tuleb meelde, et olin talle ennist meie bussisõidu ajal pihtinud, et oskan natuke vene keelt. Ta tahab seda nüüd kuulda. Olin talle ka maininud, et ma kohe üldse ei taha seda rääkida. Seda enam tahab ta seda kuulda.

Istume maha. Pursin mõned venekeelsed laused. Nendest võib nii ja naa aru saada. Ohkan südamest. Daniel mõnuleb. Venelane tutvustab ennast Igorina, kes elab Bangkokis. Tema ees laual on hunnik röstitud konni ja pudel viina. Läheb joomaks? No miks ka mitte. Puhkus ju.

OODAKE KORRA – VÕTAN ÜHE KONNA ja jooksen padinal teise vagunisse oma poolatarist kaasa Justyna juurde. Ta on taimetotlane ja nüüd ta alles saab hirmutatud! “Siin! See on röstitud konn! Söö see ära!” hõiskan eriti õhinal ja valmistun debatiks selle üle, kas konni on ilus süüa või mitte. Minu kohutavaks nördimuseks võtab kaasa konnakoiva ja pistab selle pintslisse. “Ah, mis see konn ikka muud on kui üks ujuv taim,” ütleb ta lakooniliselt.
Kõmbin löödult teise vagunisse tagasi. Venelasel on pudel kärakat peaaegu otsas, ta on purupurjus ja räuskab, tutvustades ennast järjekordselt: “Minu nimi on Igor. Sõbrad kutsuvad Grigoriks.”

Ilmselt on Igor tubli mees, aga armastab lihtsalt liiga palju viina juua. Ta räägib pehme keelega, et venelasi on Bangkokis palju. Nii mõnedki töötavad temaga koos. “Kellena sa töötad, Grigori?” uurin.

“Kellena ma töötan?” Grigori luksub ja vahib purjus pilgul ringi. “Kellena ma töötan?” küsib ta siis juba minu käest. “Kellena ma kurat töötan?!” röögatab ta rusikaga lauale põrutades väikese vietnamlase suunas, kes joob kõrvallauas rohelist teed. Vietnamlane teeb nagu keravälk vagunist vehkat. Meil saab samuti sellest seltskonnast villand ja seame sammud tagasi oma konkude suunas. Tuikuv ameeriklane ees ja mina järel, nagu maailmas ikka asjad käivad. Bangkokini oli jäänud kuus tundi.

ILUSA UNE KATKESTAB KÕVA VILISTAMINE ja minu meelest natuke bipolaarne reisisaatja hakkab kõikidel pahaaimamatutel reisijatel kardinaid voodite eest ära kiskuma ja hüüdma: “Bangkok, Bangkok, ise kahetsete!” Samal sekundil, kui oma kokkupandavast voodist unesegaselt läbi häda minema saad, läheb reisisaatja kõva vandumise saatel sellele kallale ja murrab voodi raami nagu hullunud mustkunstnik toore jõuga tooliks tagasi. Vagunis kõlavad tugevad raksud ja plaksud, plastmassitükke lendab läbi õhu.

Ma armastan Bangkokki. Olen siia mõned korrad sattunud, satun kohe jälle ja kunagi ei saa mul sellest linnast villand. Bangkok on üks maailma soojemaid linnu. See kuumus, mis siin linnas lebab nagu suur laisk pehme karvaga loom, arhitektuur, suurejooneline ajalugu, laiad ja kitsad tänavad, inimesed, lärm, sagimine, lõhnad – see kõik ajab heas mõttes hulluks, ja ilmselt mitte ainult mind. Kõik siin linnas näivad olevat natuke hullud.

RONGIJAAMAST LÄHEME OTSE BUSSIJAAMA, et sealt meie sihtpunkti Koh Changi saarele sõita. Kogenud reisijad teevad selle peale nägusid ja ütlevad, et Tais on palju ilusamaid ja huvitavamaid saari. Aga see on hea sihtpunkt, kui aega on vähe ja oled parasjagu Bangkokis. Pealinna inimesed käivad seal nädalavahetuseti, nagu Tallinna residendid sõidavad Pärnusse päevitama.

Palun neli piletit Koh Changi bussile! Aga palun. Kop khun krub! Viimane siis tähendab “tänan”. Naised ja mehed tänavad erinevalt, sõnalõpp on teistsugune. Kui ma oleks naine, siis peaksin ütlema kop khun kha ja seda viimast kha’d eriti pehmelt ja pikalt venitama, nagu aitaks vanainimesel suusamütsi peast ära võtta.

Üks pilet saarele maksab viie euro ringis. Saame sõita kolmsada viiskümmend kilomeetrit ja sõidu sisse mahub korralik kõhutäis vahepeatuses pluss snäkid, mis maitsevad ja näevad välja, nagu oleksid need pärit keemiatehase prügikastist.

Snäkid teevad mu olemise sõidu ajal üsna sandiks, aga kui sadamasse kohale jõuame ja ma näen seda sinist sillerdavat vett ja kaugel silmapiiril paistmas meie valgete randadega saart, läheb paha üle.

TUNNIKE PRAAMISÕITU KÕRVETAVA PÄIKESEGA ja astume jälle maale. Kohal. Nelikümmend kaheksa tundi sõitu rongide, busside, taksode ja laevaga. Taksod ootavad praamilt tulijaid. Tavapärane ulmesumma küsimine – eks sa mine otsi teine takso, see on saar, ei lähe sa, turist, kuskile mujale, pead mulle maksma – ja sõidame kalli raha eest White Sandi randa. Sealset võõrastemaja soovitasid meile kaks Põhja-Tais matkanud Hollandi noort. Perenaine pidada olema taanlanna, hinnad eriti taskukohased ja rand teistest natuke vaiksem.

LEIAMEGI ÖÖMAJA JA SAAME TEADA, ET TSUNAMIST JÄI SEE SAAR PUUTUMATA, aga mõnikord tuleb muda aeglaselt mägedest alla, rannal asuvate hotellide peale. Lunastame endale kaheksa euro eest toa, viskame sisaliku sealt välja ja läheme magama.

Hommikusöögiks ilmume rõdule, mis ulatub üle sinise veepiiri. Rõdu külge on kinnitatud pisike paat. Me ei söö tavalist tai hommikusööki – suppi või nuudleid, vaid vana kooli praemuna. Rõdul, mille külge on kinnitatud paat! Kell on kaheksa, temperatuur kakskümmend viis kraadi. Silmitsen valget randa, kus kasvavad kookospalmid ja pole veel ühtegi hingelist. Vesi loksub vaikselt. Muusika ei mängi. Päike kogub end. Õhk on värskemast värskem. Kõrvallauda istub vananeva Rambo välimusega ameeriklane. Puhkan iga keharakuga.

Ja siis teeme turistile sobivaid asju. Käime rannal aeglaselt edasi-tagasi, teeme nalja, vahepeal tolgendame poes ja ostame õlut. Ei poes ega poe ümber tänavatel ei silma me aga harjumuspäraselt munki, kes Tais muidu käivad söögi alla ja söögi peale.

MÖÖDUME ÜHEST JÄRJEKORDSEST RANNABAARIST, kui meid hõigub küllaltki sümpaatse välimusega tai mehike, et ta tahab väga olla meie sõber. Annab oma visiitkaardi ja seletab, et kui meiega peaks õnnetus juhtuma, siis tuleb talle helistada, ta organiseerib siin saarel päästetöid. Lisaks on meil vedanud, sest täitsa juhuslikult on tal pakkuda homsele snorgeldamisretkele neli väga soodsat piletit.

Kuna ma olen oma elu jooksul snorgeldamisest alati pääsenud ja nüüd võiks seda ju täitsa proovida, ei hakka ma iroonitsema ja me lunastame oma piletid. Laev väljub hommikul kell kaheksa ja külastab päeva jooksul veel nelja ümberkaudset saart. Nii väidab meie uus sõber ja nõuab, et me teeksime kõik nüüd koos ühe ilusa grupipildi. Pildi peale jääb ogaralt rõõmsa näoga sõber ja meie neli tõsiste nägudega tema ümber.

Igaks juhuks jätan ta numbri alles – kui peaks õnnetus juhtuma.

Hotelli poole tagasi jalutades küsin pikalt Aasias reisinud Danielilt: “Mis sa arvad, kas mõne kohalikuga on üldse selline asi võimalik nagu päris sõprus?” Ta ütleb selle peale kuldsed sõnad: “Muidugi on. Nad võivad päriselt ka kurvad olla, kui sa neile ei kirjuta, kui olete aadresse vahetanud, nad tahavad teada, kuidas sul läheb, ja neil on hea meel, kui sul läheb hästi ja su ema tervis on tipp-topp. Aga kõike alles pärast seda, kui nad on sinu käest kätte saanud kümme dollarit. See on selline kultuuriline asi.”

HOTELLI TAGASI JÕUDES KAOVAD MEIE KAASLASED privaatsust otsima ja meie jääme silmitsema-kuulatama ühte teist paarikest, kes puuoksal istudes reisikitarri tinistavad ja laulavad. Teeme juttu ja kiidame nende ilusate inimeste ilusaid hääli. Sõprus on sõlmitud – võtame turult head ja paremat ning istume kõik vee äärde maha. Räägime ära oma elulood ja mõtiskleme pikalt selle üle, kui iseenesestmõistetav see tundub, et me kõik suudame suhelda ühes keeles ja lennata siia maailma eri paikadest tehnikaimega, mida kutsutakse lennukiks.

Mõnda aega oleme tänutundest vait. Hea vaikne on ka ümberringi. Hämarduma on hakanud. Ja siis hakkab keegi röökima ja trummi lööma, rannale jooksevad poolpaljad poisid ning kukuvad tuld sülitama ja tulerattaid keerutama. Oleme ju ikkagi turistitsoonis. Tuli meenutab mulle õnnetust, õnnetus meenutab mulle meie uut sõpra ja teen Kanadast pärit paarile ettepaneku meiega homme mere peale tulla.

Peaksime jooksma meie sõbra juurde, enne kui too baar kinni pannakse, kus ta asjatas! Kanada tüdruk teatab, et tema just tahabki joosta. Jookseme siis koos lokke lehvitava ja sümpaatiat kiirgava tüdrukuga pimedas rannas. Mõtlen korra kelmikalt, et see on omamoodi ilus hetk.

Siis mõtlen, et jätsin just enda kallima koos eriti sümpaatse poisiga kuskile kiige peale istuma. Siis mõtlen, et ossa raks, unusta ära, me jookseme nagu kuskil filmis, ookean kumiseb, soe tuul paitab õlgu ja mu varvas takerdub mingisugusesse auku. See on auk, mille krabid on uuristanud. Ma käin kukerpalli pikali ja ongi lool lõpp. Istun ja oigan ja hoian jalga kinni ja uurin neid auke, mis filmilõigu lõpetasid.

SIIN LIIKLEVAD SAJAD PISIKESED KRABID, kes uuristavad endale käike, sest nad on liiga tagasihoidlikud, et liikuda maa peal. Nad kaevuvad liiva all edasi ja ajavad pea välja iga poole meetri tagant, et veenduda, et nad, jah, on ikka veel sealsamas rannas, ja kaevavad siis edasi. Kogu plaaž on nende puurauke täis. Edaspidi leian end mitmel õhtul lebamas, nina vastu mõnda urgu ja ootamas, kuni elanik välja ilmub. Neil on lihtsalt nii lahe molu.

Lonkan edasi. Leiame oma sõbra, kes on natukene üllatunud, et me välja ilmusime, ja müüb meile veel kaks odavat piletit homsele laevareisile. Ta hakkab kohe ka Kanada tüdruku sõbraks ja tahab pilti teha, aga ma ütlen, et pilti me enam ei tee.

Ükskõik kui palju ma ka ei tahaks kirjutada, et ma sain jälle tõmmata, ei leia ma kuskilt odavamat varianti ja arvan,
et see abivalmis, igavesti meie sõber ja esmaabimees tõesti sahkerdas meile odavaima võimaluse minna mere peale trullerdama.

JÄRJEKORDNE HOMMIK TAIS hakkab sellega, et ahv viskab meid hotelli katuselt kiviga. Ja siis teise kiviga. Mina saan muidugi pihta. Õlg tulitab. “Nii armas!” arvab Justyna loomakest vaimustunult jälgides. Ma arvan selle lojuse kohta midagi muud. Ahv vaatab meid põlglikult, haigutab ja teeb vehkat. Ahvid mulle ei istu. Minu meelest on nad igas kontekstis end korduvalt meelelagedate jõhkarditena tõestanud.

Läheme kogunemiskohta, kust lahtise kastiga auto inimesed peale võtab ja sadamasse viib. Kanada paarike jääb hirmus palju hiljaks ja autojuht läheb hirmus palju närvi. Teen temaga rahustavat juttu ja me räägime rasketest liiklusõnnetustest. Neid pidi siin saarel turistidega tihti juhtuma. Juhil ripub kaelas üksteist Buddha kuju. Need kolisevad iga tema liigutuse juures. “Üksteist Buddhat on ikka kindlam kui üks,” ütleb ta, “need on kõik vanast hõbedast, seega kaitse on kindel.”

Sadam koosneb vee peale ehitatud puust onnidest, kus müüakse kala, kookosõli ja muud head läbisegi. Laevu on mitu ja nad lahkuvad enam-vähem samal ajal. Laeval antakse meile toru, millega vee all hingata, ja prillid, millega vee all näha. Tunni aja pärast jõuame esimese saare juurde ja kõik turistid lükatakse üle parda veealuse maailmaga tutvuma. Toru laseb vett läbi ja prillid täituvad samuti õige kähku tulisoolase veega.

VAHET EI OLE, SUKELDUN ja passin niisama natukene aega hinge kinni hoides vee all. Kalad, tõepoolest igavene hunnik värvilisi kalu ja ülevalpool mõnikümmend jalapaari aeglaselt siputamas nagu mõnes hai-filmis. Ronin laeva tagasi. Snorgeldamine – tehtud. Leian laeva küljest kanuu, võtan Kanada poisi kampa, laseme aluse kõva plaksuga vette ja aerutame kaugele minema. Jõuame nii kaugele, et meie laev muutub pisikeseks täpiks ja voolus hakkab meid aeglaselt avamere poole tõmbama. Siis tuleb pähe, et oleks võib-olla olnud kena kellelegi öelda, et me lahkume.

Ütlen, et mina olen nüüd võib-olla viimane inimene, keda ta kunagi üldse enam näeb, ja tema ütleb vastu, et talle hirmsasti meeldib eesti huumor. Kanadalased on kõik nii toredad, et ma tahaks neid kõiki lausa kallistada. Välja
arvatud Justin Bieberit, kes, tuleb välja, on ka Kanadast pärit.

Pool tundi hirmsat hingeldamist, oleme laeval tagasi ja võtame päikest, nagu poleks midagi olnud. Õnneks oli katkise varustusega sukeldumispeatus päris pikk.

Järgmine saar ja järgmine väikene sadam, kuhu on jõudnud ka teised laevad. Kõik võtavad ennast kenasti küljestikku kokku ja ronime üle laevade maale. Tai poisid üritavad meiega vene keeles rääkida ning Justyna karjub neile vene keeles vastu, et ta ei ole venelane. “Justyna?” tõstab keegi kõrvallaevast pea. See on meie sõber Michal, kes oli pool aastat tagasi Dublinis töölt koondatud ning kes seejärel kopsaka koondamisraha toel otsustas minna Aasiasse meelerahu ja iseennast otsima. Maailm on väike paik.

ÕHTU. ISTUME PUU ALL, ÜMBER KUJUTELDAVA LÕKKE. Kanada paarike lõõritab kitarri saatel ilusaid laule ja publik laseb usinalt oma nutitelefonidel videoülesvõtteid tehes ringi lennelda, et see imeline moment ikka jumala pärast ka üheksakümne kuue aastaselt meeles püsiks.

Mind ajab see massiline telefonide õõtsutamine natuke tusaseks, aga enne kui jõuan plärisema hakata, juhtub midagi, mis mind päris pööraselt marru ajab. Enne olid end meie kontserdi publikuks sahkerdanud kaks noort purjus šoti tüdrukut ja soomlane Jukka, kes kärakat ei võtnud, kandis peas villast suusamütsi ja oli rannavõrkpalli entusiast. “Kõik on siin nii laisad, keegi ei taha hommikul võrku mängima tulla. “Nii laisad!” kurtis ta mulle. “Mis kell sa mängu tahad alustada?” “Kell pool seitse.”

Ja siis läheb ebameeldivus lahti. “Ah siin sa siis oled! Joome!” saabub ühe šoti tüdruku isa ja võtab istet. Ei, mitte ei võta istet, vaid kukub minu kõrvale liivale. Selline vahva isa – maikasärgiga, üleliia musklis, tätoveeringuid ja kahtlasi arme täis räuskav purupurjus perekonnapea. Järgmine tund on sisustatud sellega, et õhkkond on pingeline, lihasehunnik nõuab agressiivsete sõnavalingute saatel laule, mida keegi ei tea, ja arvab, et on tähelepanu keskpunktis, kus ta ju tegelikult on ka, ainult et mitte heas mõttes.

“Million Dollars in Pennies”, mis on Kanada paari esinejanimi, jätkab segadusest hoolimata püüdlikult oma laulude esitamist ja kõik teevad halva mängu juures head nägu. Kuni see tegelane mind järsku musitama kukub. Otsustan
talle kaikaga pähe lüüa. Aga ma pole mingi kaikaga lööja, otsustan siis ruttu ümber ja kaigast ka nagu ei ole.

HÄDAABI PLAAN NUMBER KAKS – kavalus. Teatan, et tema toas on ju pudel viskit, kas ta ei taha siis viskit, seda head šoti viskit, mis tal vere asemel nagunii soontes voolab? Stereotüüp töötab. Šotlane krapsab püsti ja taarub krabi kombel oma öömajja, tütar ja tütre sõbranna järel. Ilmselt panin selle viskiga pihta, sest tagasi, Buddha olgu tänatud, nad ei tule. Jälle kord mõtlen, et viin on tarkade inimeste jook.

Neli päeva ei tee me nüüd mitte midagi. Oleme, loeme, vestleme sõpradega ja teeme tulevikuplaane. Igal öösel käin ma ujumas ja igal öösel juhtub see, et kui leban vees, joonistuvad minu keha ümber väikestest mullidest helendavad kontuurid.

JUSTYNA EI USU MIND. Ütleb, et ma ei tohiks purjus peaga ujuda. Tirin ta ühel öösel kell neli tühja ookeani. Lebame seal alasti ja meie kehasid ümbritsevad heledad valguskontuurid, mis hajuvad, kui end liigutada. Seega me mõni aeg ei liiguta. Jälle üks mõtteline postkaart, mida kellelegi saata ei ole võimalik, aga see on seal, ajus, riiulil, igavesti olemas.

Guugeldan seda fenomeni ja leian, et mõned veel on seda Tai rannaga seoses kirjeldanud, aga põhjuseks peetakse küll vetikaid, küll mingeid väikesi kalu või kuuvalgust või ufosid.

Ühel päeval kuuleme, et ühel Dublinist pärit inimesel, kes siin meie sõbraga koos oli, juhtus rolleriõnnetus. Just nagu lubati.

Ja siis on aeg minna. Jätame maha Danieli ja korealasest Duree, kes liiguvad siit mõne päeva pärast Javale edasi. Kanada paarike jääb samuti saarele kauemaks. Lubame kõik ühendust hoida ja edaspidigi asju koos ette võtta. Seda lubadust me ka peame.

ÕHTUKS OLEME TAGASI BANGKOKIS, aega on veel mõni tund, et koju Dublinisse lennata. Leiame juhuslikult Flapping Ducki nimelise võõrastemaja, mille õu meid miskipärast niimoodi tõmbab, et oleme lausa sunnitud sinna sisse astuma ja seal teed jooma. Soovitan igaühel, kes Bangkokki satub ja sealt kuskile poole reisib, sedasama teha.

Flapping Duck on paik, kus kohtuvad kõik tõelised rändurid ja kus igast vestlusest ammutad huvitavat informatsiooni odavaimate reisimisvõimaluste ja huvitavaimate sihtpunktide kohta. Ükski reisijuht pole nii põhjalik ja nii sügav, kui on need inimesed, kes seal kõik peatuvad, et jälle edasi minna.

Meie läheme ka edasi. Järele jääb lehvitama tütarlaps, kellele on maailmakaart seljale tätoveeritud.

Rong vurab lennujaama suunas. Möödume suurest hulgast inimestest, kes vehivad nõudlikult plakatitega ja häälitsevad protestimeelselt. Möödume politseinikest, kes, kumminuiad käes, on suuna võtnud plakatitega inimeste poole. Tänavanurga tagant hiilivad ettevaatlikult välja kaks kurja näoga soomusautot. Bangkok sätib ennast tasahilju valmis järjekordseks riigipöördeks.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2015.