Cymru – nii on maa nimi kohalikus keeles ja oma ajaloolis-etnograafiliselt päritolult on Wales ülejäänud Suurbritanniast hoopis erinev. Kindlasti ei tule Walesi võtta kui Suurbritannia osa, vaid eraldi maad, kes võitleb oma poliitilise iseseisvuse eest.
Walesis on loendamatu arv kindlusi, kloostreid ja kabeleid. Enamik kindlusi asub Põhja- ja Lõuna-Walesis ning Inglise-Walesi piirialadel: seal, kus keskajal peeti suuri lahinguid waleslaste-keltide ja anglosakside-normannide vahel. Paljud kindlused on restaureeritud ja huvilistele avatud, kuid mõnest on järel vaid nukralt nostalgilised rohtu kasvanud varemed.
Paljud 6.-7.sajandist pärit kirikud, kloostrid ja kabelid on rajatud aga eraklike usumärtrite ja eremiitide kätega. Sageli asuvad need väga eraldatud kohtades, kuhu on tänapäevalgi raske ligi pääseda.
Säilinud on ka mitu võimsat kloostrikirikut, mis olid omaaegsed vaimse elu keskused.
Kõrgete kaljude vahele on peitunud väikesed armsad liivarannad, kus augustis-septembris saab ka ujuda: merevesi on selleks ajaks piisavalt soojenenud ja kõlbab suplemiseks küllalt kaua.
Kui René Pere teatas tuttavatele, et läheb Walesi, siis öeldi – aa, see on see kääbikute maa! Tegelikult oligi see kogu aeg talle nii tundunud.
Loe edasi...Walesis on kolm rahvusparki. Walesi suurim rahvuspark, Snowdonia (Snowdonia National Park) asub maa põhjaosas. Siin kaitstakse mägede ilu, loomastikku ja taimkatet. Park on saanud oma nime sealse kõrgeima mäetipu, Snowdoni järgi. See on Briti saarte kõrguselt teine tipp, 1085 meetrit üle merepinna.
Ainuke rannaala hõlmav rahvuspark Briti saartel asub Edela-Walesis, Pembroke’i maakonna rannikul. Pembroke’i ranniku rahvuspargis (Pembrokeshire Coast National Park) kaitstaksegi peamiselt mereelustikku, kuid ka rannikulähedast loodust ja kultuuripärandit.
Kagu-Walesis paikneb Breconi kõrgendike rahvuspark (Brecon Beacons National Park). Kõrgendikud on suhteliselt madalad, kuid selles piirkonnas on säilinud palju huvitavaid taime- ja loomaliike. Kõik kolm rahvusparki on populaarsed matkajate hulgas.